Iga seitsmes Eestis elav inimene kasutab mõnd närvisüsteemi haiguse ravimit: kuidas kõrvaltoimeid vältida?

Südameapteegi proviisor Gerda Nelis ütles, et närvisüsteemihaiguste raviks kasutatakse erinevaid retseptiravimeid, mille eesmärk on parandada patsiendi elukvaliteeti ja leevendada haiguse sümptomeid. Närvisüsteemi haiguste ravimid on näiteks antidepressandid, antipsühhiootikumid, epilepsia ja parkinsonismi ravimid.

«Maailmas on praegu kasutusel ligi 40 eri antidepressanti ning alati ei ole õige ravimi leidmine lihtne. Sobivaima ravimi ja annuse leidmiseks katsetavad arstid erinevate ravimite mõju inimesele,» kirjeldas proviisor. Tavapraktika on, et arstid lähtuvalt oma teadmistest ja kogemustest soovitavad patsiendile antidepressanti, millega ravi alustatakse. Kuna aga igaüks on erinev, siis on väga keeruline ennustada, kuidas konkreetne inimene ravimile reageerib ning kas see annab soovitud tulemusi

Millised on normaalsed kõrvaltoimed, millised võivad olla ohtlikud?

Proviisor Nelis märkis, et ravimi sobivuse hindamisel on vajalik tähelepanu pöörata sellele, kas tegu on ravimi tavapärase kõrvaltoimega või kõrvalmõjuga, mille puhul vajaks ravimi annus või toimeaine arsti poolt üle vaatamist.

Enamkasutatud antidepressantide toimeaineteks on fluoksetiin, sertraliin ja duloksetiin. Nende kasutamine võib proviisori sõnul põhjustada selliseid kõrvaltoimeid nagu iiveldus, oksendamine, unetus, liigne unisus, peavalu ja ravi alguses ka suuremat ärevust. Levinud on ka seksuaalfunktsiooni häired, nagu libiido langus või erektsiooniprobleemid.

Närvisüsteemihaiguste ravis kasutatakse ka antipsühhootikume, mille toimeaineteks on olansapiin, risperidoon, kvetiapiin ja aripiprasool. Need põhjustavad sageli kaalutõusu, unisust ja hormonaalseid muutusi: näiteks hormooni prolaktiini taseme tõus võib tekitada menstruaaltsükli häireid või piimanäärmete suurenemist. «Tõsisemateks kõrvaltoimeteks on näiteks lihasvärin või -jäikus ja kontrollimatud liigutused,» tõi Nelis välja probleemid, mille esinemise korral võib arstiga konsulteerides kaaluda ravimi vahetamist või annuse kohandamist. Harvadel juhtudel võib tekkida maliigne neuroleptiline sündroom, mis avaldub kõrge palaviku, lihasrigiidsuse ja teadvushäire näol. Sel juhul tuleks ravimi annustamine koheselt katkestada ja konsulteerida arstiga.

Nelis märkis, et paljud närvisüsteemi ravimite kõrvaltoimed on ravi alguses normaalsed ja mööduvad aja jooksul. Näiteks kerge iiveldus, pearinglus, ajutine unetus või väsimus on sageli ohutud kõrvaltoimed ja mööduvad mõne nädalaga. Kui need sümptomid siiski püsivad või halvendavad igapäevaelu, tuleks kaaluda ravi muutmist. Kui aga tekib ootamatult lööve, allergilised reaktsioonid, hingamisraskused või turse, tõsised psühhiaatrilised sümptomid, näiteks suitsiidimõtted või hallutsinatsioonid, on vajalik viivitamatu meditsiiniline sekkumine. Samuti on oluline jälgida hormonaalseid muutusi, kiiret kehakaalu tõusu ja impulsskontrolli häireid, mis võivad samuti olla indikatsioon ravi kohandamise vajadusest.

Ravimite mõju ja geenide vahel on otsene seos

«See, kuidas inimese organism ravimtoimeainetele reageerib, sõltub muu hulgas tema geenidest ja seda saab hinnata farmakogeneetilise uuringu abil,» sõnas SYNLAB Eesti tootmisjuht Laura Truu.

SYNLABi farmakogeneetika uuringus saadakse 29 geeni analüüsimise tulemusena infot üle 200 ravimi toimeaine mõju ning lagundamise kiiruse kohta, andes seeläbi arstidele infot, millised toimeained ja millised annused konkreetse inimese jaoks efektiivsemaid ravitulemusi anda võiksid. Kõige enam on uuringus närvisüsteemi ning südameveresoonkonna haiguste, aga ka mitmeid nakkushaiguste ja kasvajate ravis kasutatavate ravimite toimeaineid.

«Hinnanguliselt 99 protsendil inimestel esineb vähemalt ühe ravimi toimet või ohutust mõjutav geenivariant. Seega võib ravimi tavapärane annus lähtuvalt inimese geneetikast ravitoimet mitte avaldada, tekitada soovimatuid kõrvaltoimeid või muutuda koguni ohtlikuks,» selgitas Truu.

Farmakogeneetiline uuring võimaldab psühhiaatrilise ravi efektiivsust oluliselt suurendada. Erinevatest rahvusvahelistest uuringutest on selgunud, et individuaalsed farmakogeneetilised andmed aitavad ravi tõhusamaks muuta koguni 30 protsendil inimestest.

Truu märkis, et farmakogeneetiline test annab arstile teadmise, kuidas konkreetne toimeaine selle patsiendi organismis käitub ning kuidas tema organism seda ravimit lagundab. «Uuringu tulemused annavad arstile piiritletuma nimekirja ravimitest, mis võiksid konkreetset patsienti aidata ning valik õige ravimi leidmiseks muutub oluliselt väiksemaks ning täpsemaks, sest analüüsi tulemusel näeb, millised toimeained võiksid anda rohkem efekti ja vähem kõrvaltoimeid,» lausus Truu.

Nii Nelis kui Truu rõhutavad, et on väga oluline meeles pidada, et ravimite efektiivsust ja ohutust võivad lisaks geneetikale mõjutada ka mitmed teised tegurid, näiteks vanus, kehakaal, allergiad või ülitundlikkus, muud ravimid, toidud ja loodustooted, neeru- ja maksatalitlus ning erinevad haigusseisundid, mida ravimite määramisel tuleb samuti arvesse võtta. Seega peaks kõrvaltoimete esinemise korral alati konsulteerima oma arstiga.