JUHTKIRI ⟩ Tähtis valik (11)

Riigikogu võttis esmaspäeval 75 poolthäälega ehk rohkem kui kahe kolmandiku enamusega vastu avalduse, millega kuulutas Moskva patriarhaadi Vene agressiooni toetavaks institutsiooniks. Samas märkis riigikogu, et avaldus puudutab Moskva patriarhaati kui institutsiooni ja juhtorganit, mitte õigeusu traditsioone järgivaid inimesi. «Õigeusu ühendused ja kogudused peaksid ka ise hindama vaenulikust mõjutustegevusest tulenevat ohtu avalikule korrale ja oma liikmetele ning astuma vajalikke samme Moskva patriarhaadiga sidemete katkestamiseks. Eesti Vabariigis peab säilima põhiseaduslik õigus usuvabadusele, arvestades kõikide siin elavate inimeste õigusi ja vabadusi,» seisab riigikogu avalduses.

Ehk äraseletatult lükkas riigikogu palli MPEÕK väljakupoolele. Oleme näinud, et MPEÕK ei ole soovinud end Moskvast distantseerida. Moskva patriarhaadi küsimusel on mitu mõõdet, kuid neist esimene puudutab ilmaliku riigi ja usulise organisatsiooni vahekorda. Eesti põhiseaduse järgi kehtib meil usuvabadus, kuid siin tuleb meeles pidada, et see vabadus kehtib organisatsioonide kohta, mis tegelevadki usuga, mitte imperialistliku poliitika õigustamisega.

Kõhkleval MPEÕKil tasuks heita pilk Ukraina õigeusu kirikule, kes on Moskva lõa otsast iseseisvunud ja käib ühte jalga oma olemasolu eest võitleva Ukraina riigiga.

Nii Venemaa minevikust kui ka tänapäevast leiame hulgaliselt näiteid, kus asju ei nimetata nende õigete nimedega. 1936. aasta stalinistlikku konstitutsiooni nimetas Nõukogude Liit maailma kõige edumeelsemaks, ometi teame, et seadusetähel polnud Stalini Nõukogude Liidus mingit tähendust. Samamoodi rüütas end ajakirjanduse riietesse Venemaa propagandaväljaanne Sputnik ja kui Eesti võimud otsustasid selle sulgeda, siis kostis ka kriitikat ajakirjandusvabaduse piiramise tõttu. Nagu praegu kostab kriitikat, et see on usuvabaduse piiramine. Mis siis, et Sputnik polnud mingi ajakirjandus ja ka Moskva patriarhaat on vaid pealtnäha usuorganisatsioon.

Kõhkleval MPEÕKil tasuks heita pilk Ukraina õigeusu kirikule, kes on Moskva lõa otsast iseseisvunud ja käib ühte jalga oma olemasolu eest võitleva Ukraina riigiga. Kui valitsus hakkab taas MPEÕKi küsimusega tegelema, saab see toetuda riigikogu avaldusele ja seega muutub vingerdamine MPEÕKile järjest raskemaks.

Usuvabaduse kontekstis on aga küsimus põhimõtteline ehk iga inimese vabades valikutes. Usuvabadust ei tohi segi ajada lojaalsusega tapmist õigustavale organisatsiooni juhtkonnale, kes on langenud ketserlusse. Kui rääkida sellest, et riigikogu avaldus riivab Vene õigeusku kuuluvate inimeste usulisi tundeid, tuleb küsida, kas ei peaks neid tundeid riivama ka ukrainlaste tapmisele kaasa kiitmine. Kas ei peaks iga tõsiselt usklik inimene mõtlema oma kuuluvuse üle organisatsiooni, mis tapmist õigustab ja mahitab? Ja kui mõelda sellele, et Venemaal on tõesti sääraste valikute tegemine repressioonide hirmus keeruline, siis Eesti riigis on sellist valikut palju lihtsam teha.