ELU25 ⟩ Hendrik Toompere: kuni Vene teatris toimib Russki mir, pole seda teatrit vaja (5)

Olen aastaid mõelnud nii, et kui meil on vene kultuuri hindav rahvas olemas, siis peaks ka Vene teater olemas olema. Aga selle vene teatriga on olnud pidev jama.

Venelased identifitseerivad ennast Moskva kaudu

Esimene ja põhiline seisneb selles, et kogu me venekeelne publik ei käi selles teatris. Olenemata sellest kas tuuakse peanäitejuht Peterburist või kuldse maski saanud mees Moskvast.

Tegelikult mõtleb see vene rahvas, keda protsentuaalselt on Tallinnas sama palju kui eestlasi, oma teatri peale kui provintsi rahvateatrile. ühesõnaga peab rämpsuks. Ja tegemist on venekeelse vaatajaskonnaga pea 300 000 ühe teatri peale. Vene teatri peale. Ja saalid on kiratsevad. Samas kui eesti teatrite saalid on täis ja rohkem veel, arvestades juurde veel ka suveteatrid.

See russide kultuur on õppinud vaid imiteerima teiste parimaid oskuseid.

See venekeelne vaataja ei taha ennast identifitseerida mingi suvalise provintsiteatriga, sest ta kujutleb endale ette, et ta on tegelikult seotud absoluutse allikaga, Moskva või Peterburi teatritega.

Seega ta ei käigi vaatamas teatrit, mida talle tema koduteatris pakutakse, vaid käib vaatamas venemaalt toodud suvalist pahna ja maksab sealjuures veel ülikõrget piletihinda. Teda sealjuures ei huvita kas 200 või 1000 eurot.

Tüüpiline Russki mir

Vaatajaskonna enesemääratlemine on siinjuures muidugi kõige olulisem. Need inimesed kujutlevad, ilma mingi põhjuseta, no et on patriootlikud ja võivad ka oma poja külmalt surma saata, et nad on tähtsa kultuuri osad.

See kultuur aga on ennast jälle kord näidand kui väga agressiivset ja inimvihkajalikku, kes jäise kõhuga lihtsalt, püha sõja ettekäändel, võib tappa tuhandeid inimesi nii enda kui ukraina rahva seas.

Sellel vene kultuuril pole vähimatki seost lääneliku kultuuriga. See russide kultuur on õppinud vaid imiteerima teiste parimaid oskuseid. Kogu riigi üles ehitamine tuli baltlaste poolt. Kirjandus, muusika, teater, tants, Euroopast. Peterburi ehitati üles itaalia meistrite poolt. Nad on õppinud vaid teesklema seda, et nad on kuidagi aktsepteeritavad parketi peal.

Seni kui Vene Teatris laamendab Russki Mir, pole seda asja vaja. Parem oleks, kui see teatrimaja muudetaks teatriks, kus toimuvad sündmused, mis inimestele huvi pakuks.

Nii paistab see hoiak välja ka Vene teatri sisemistel koosolekutel kui üks oluline näitleja toob näiteks sellise loo – kujutlege ette, et ma sõidan autoga 90 km/h ja Eesti politsei peab mind kinni ja ma küsin, et miks te mind kinni peate, ma ei rikkunud mingit seadust, siis nemad ütlevad, et ma olen ju venelane.

Mees mõtles vahva vale välja ja oli veel õnnelik kuna oli aplodeerijaid.

Vaat siis, kuidas on võimalik tegelikkust väänata. Ja väänatakse selle alla, et venelasi vihatakse. Tüüpiline Russki Miri ilmavaade.

Ka mina mäletan, et kui läksin poisikesena poodi, siis kassamutt lajatas – govori po russkii. Paks, kole, võidunud valges kitlis.

Seni kui Vene Teatris laamendab Russki Mir, pole seda asja vaja. Parem oleks, kui see teatrimaja muudetaks teatriks, kus toimuvad sündmused, mis inimestele huvi pakuks.

Mida tähendab vene "suur süda"?

Väga põnev tõesti, et just vene kultuuri mõistmiseks on vaja "suurt südant".

Kui suur see süda peaks olema, nagu lauda uks või? Vangla värav? Katedraali suurune märklaud, kuhu vandid saavad oma rakette tulistada?

See mida russki mir peab oma kultuuriks – Dostojevski, Tšehhov, Gogol, Turgenev, Pelevin, Tšaikovski, Šostakovitš... see on siiski teise algupäraga. Euroopaliku viisiga vene hinge lahtimuukimine. Ja see pilt ei ole eriti ihaldusväärne. Küll aga huvitav.

Üks asi mis sealt ikka eredalt välja lööb on see, et venelased ei kannata, et neid ei austata pidevalt. Ja siis nad soovivad seda jõuga peale suruda.

Ma olen oma loomingulisel teel väga palju just nende autoritega kokku puutund ja ma tegelikult väga armastan seda maailma, mille nad loonud on. Küll aga ei armasta ma seda maailma, millest see sõnnik võetud on. Olen aegade jooksul, alates noorukipõlvest kui spordiga tegelesin, väga palju Venemaal ringi liikunud ja mitte ainult metropolides. Hiljem filmide ja teatriasjadega seotult. Viibinud erinevates keskkondades. Tippintellektuaalide ja suvaliste kaevurite seltskonnas. Üks asi mis sealt ikka eredalt välja lööb on see, et nad ei kannata, et neid ei austata pidevalt. Ja siis nad soovivad seda jõuga peale suruda.

Te teate ise ka, et jõuga naist ikka ei võta, või kui võtad, siis see on tegelikult vastiku maitsega. Ja kokkuvõttes räägin ma oma kirjas hoopis sellest, et vaatajaskond Vene teatri puhul on olematu võrreldes meie muu teatripildiga. Kuigi maksujõulist venekeelset vaatajat on vähemalt Tallinnas pea sama palju.

Miks see nii on? Sellest ma räägin. Ja asi pole mitte teatri sulgemises, vaid hoopis selle teatri ümberstruktureerimises. See peaks olema teater, kus ei ole kohta vene suuršovinismile.