Kuido Nõmm ⟩ Kas perearstide monopol toob kasu ka patsientidele? (1)

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise plaan on kindlasti hea uudis, sest senine seadus on varsti juba 25 aastat vana, kuid on siiani meie tervishoiu korraldamise vundamendiks. Elu on loomulikult toonud selle ajaga tervishoidu suuri muudatusi. Üks sellistest muudatustest on esmatasandi tervisekeskuste teke. Just see on üks oluline muudatus, mis kirjutatakse seadusesse.

Seadusemuudatuse alusel moodustavad tervisekeskuse samas taristus ühiselt perearstiabi, ämmaemandusabi, füsioteraapiat ja õendusabi, sealhulgas koduõendusteenust osutavad isikud. Tervisekeskuse võib moodustada ka üks juriidiline isik, kes pakub kõiki neid teenuseid. Tervisekeskuse moodustajate hulka võivad lisaks kuuluda logopeedilise ravi või psühholoogilise ravi teenust osutavad isikud.

Teine oluline muudatus on, et seaduses asendatakse «üldarstiabi» «perearstiabiga» ehk perearstid ei osuta meil enam üldarstiabi, vaid, nagu nimigi ütleb – perearstiabi. Üldarstiabi jääb siis ilmselt eriõppeta (residentuuri läbimiseta) üldarstidele.

Kindlasti on huvitav muudatus ka järgmine punkt: «Perearstiabi osutaja võib lisaks nimistu alusel tegutsemisele osutada perearstiabi teise nimistusse kuuluvale isikule, kui see on vajalik perearstiabi kättesaadavuse tagamiseks. Nimistuvälise teenindamise tingimused, ulatuse ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.»

Oleks tõesti tervitatav, kui tekiks reaalne konkurents perearstinduse sees – kui üks perearst ei saa või taha piisava kiiruse või kvaliteediga abi osutada, tekib võimalus pöörduda teise perearsti poole või ka näiteks erakorralise meditsiini osakonnast ta sinna saata.

Kuid kas need muudatused on ainukesed, mida me praegu tervishoiukorralduses vajame?

Hea meel on ka näha, et uue tervishoiuteenuste korraldamise seadusega asutakse lahendama olemasolevaid probleeme. Kuid samal ajal sisaldab uus seadus jätkuvalt olulist kitsaskohta – eelkõige tekitab muret omandipiirangute kaudu tekkiv perearstide äriline monopol seaduse alusel tekkivates uutes tervisekeskustes.

Nimelt ütleb seesama muudetav tervishoiuteenuste korraldamise seadus:

§ 15. Üldarstiabi (muudatuse alusel perearstiabi) osutava äriühingu osanik ja aktsionär

(1) Üldarstiabi osutava äriühingu osanik või aktsionär võib olla:

1) selle äriühingu kaudu tervishoiuteenuseid osutav perearst;

2) kohaliku omavalitsuse üksus või kohaliku omavalitsuse üksused, kui vähemalt ühel nende haldusterritooriumidest asub üldarstiabi osutava äriühingu tegevuskoht.

Lisaks näeb kehtiv TTKS § 14 lõige 1 ette üldarstiabi osutaja tegevuspiirangud, ehk mis teenuseid tohib üks üldarstiabi osutaja osutada:

§ 14. Tegevusala

1. Üldarstiabi (Perearstiabi) osutaval äriühingul ei või olla muud tegevusala peale üldarstiabi (perearstiabi) ning iseseisva füsioteraapia, logopeedilise ravi, psühholoogilise ravi, õendusabi ja ämmaemandusabi ning sotsiaalteenuste osutamise, tervishoiualase õppe- ja teadustöö ning kinnisasja kasutusse andmise.

Kokkuvõtes:

• kuna tervisekeskuses peab igal juhul olema perearstiabi osutaja;
• kuna seadus näeb juba täna üldarstiabi osutajatele ette omandinõuded;
• peab neile nõuetele vähemalt perearstiabi osas kindlasti vastama ka uus tervisekeskus.

Seaduseelnõu variant 1 puhul peab perearst või kohalik omavalitsuses läbi perearstiabi osutaja omandipiirangu olema vähemalt üks tervisekeskuse omanikest. Siin ei ütle eelnõu, et ta peaks olema ainuomanik või et kuidas omandisuurused võib jaotada.

Seaduseelnõu variant 2 puhul, kus tervisekeskus ongi ainult üks juriidiline isik, tohib sellise juriidilise isiku omanikuks läbi perearstiabi osutaja omandipiirangu olla ainult perearst või kohalik omavalitsus, sest keegi teine ei tohi olla perearstiabi osutava juriidilise isiku omanikuks.

Meenutagem lisaks, et teatud piirides sarnane muudatus toodi seadusesse juba 2023. aastast, kui lubati § 57 lõikega 3³ Tervisekassa otsuse alusel perearsti nimistusse kuuluvaid isikuid ajutiselt asendama «selline üldarstiabi osutav juriidiline isik või füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegutseb taristus, milles osutab üldarstiabi vähemalt kolm nimistuga perearsti ja kus osutatakse ka ämmaemanda iseseisva vastuvõtu teenust, füsioteraapiateenust ja koduõendusteenust».

Seadus muudab paindlikumaks perearstiteenuse pakkumist, mille eesmärk on leevendada perearstide puudust, kuid äriline monopol tervisekeskuste omamise osas raskendab perearstiteenuse pakkumist.

Kui tollane lahendus oleks aidanud perearstiabi kättesaadavaks teha, siis puuduks tänaste uute muudatuste järele vajadus. Et seda ilmselgelt ei juhtunud, sellest annab tunnistust tänase seaduseelnõu olemasolu. Ütleb ju sotsiaalministeerium käesoleva seaduseelnõu seletuskirjas otsesõnu välja:

«Tervisekassa ülesanne on korraldada konkursse nimistule perearsti leidmiseks ja vajaduse korral asendusi perearstita nimistu teenindamiseks. Praegu on aga nimetatud ülesannete täitmine süveneva tervishoiutööjõu puuduse tõttu raskendatud. Sageli ei ole inimestel võimalik nimistusse registreeruda, kuna elukohajärgsed nimistud on täis. 785 nimistust 72-l on juba praegu ajutine asendaja, kusjuures paljude nimistute asendust on aasta kaupa korduvalt pikendatud ning see pole enam oma olemuselt ajutine.

On perearste, kes teenindavad mitut nimistut, olles ühe nimistu perearst ja teise nimistu asendaja. Samas on pea kolmandik nimistuga perearstidest pensioniealised, neist ligi 80 vanuses üle 70 eluaasta. Pikemas plaanis on eesmärk esmatasandi tervishoidu igakülgselt tugevdada ning jätkata nimistupõhise perearstiabi süsteemiga. Selleks vajalikud sammud võtavad aga aega. Lähiaastatel esmatasandi arstiabi tagamiseks tuleb võtta täiendavad meetmed».

Seda enam muutub veelgi arusaamatumaks aastate jooksul katsetatud ja mitmekordselt läbikukkunud monopoli üha sügavam kinnistamine. Seadus muudab paindlikumaks perearstiteenuse pakkumist, mille eesmärk on leevendada perearstide puudust, kuid äriline monopol tervisekeskuste omamise osas raskendab perearstiteenuse pakkumist.

Sama loogika alusel tohiks kardioloogist abi osutava firma omanikud olla vaid kardioloogid ja uroloogise firma omanikud uroloogid. Mil viisil võidab sellest patsient – jääb minule küll arusaamatuks. Vastupidi – lisaks ärilisele monopolile tekitab uus omandipiirang olukorra, kus üks tervisekeskuse omanikest ei ole teiste omanikega võrdses positsioonis, olenemata osalusest või sisuliselt panusest.

Perearstil omanike ringi seas on tuntav eelis teiste omanike ees ning raske on mõista, kuidas see peaks muutma tervishoidu Eesti elanikele kättesaadavamaks ning perearstiabi teenuse pakkumist paindlikumaks, mis tegelikult peaks olema seadusemuudatuse peamine eesmärk.