Teos, mis ilmus eesti keeles alles pea 2500 aastat pärast kirjutamist

«Antigone» on üks mõjuvaimaid ja läbi aegade suurimat huvi pakkunud antiiktragöödiaid. Näidendi tegevus algab siis, kui vennad Eteokles ja Polyneikes on tapnud teineteist lahingus võimu pärast ja uus valitseja Kreon käsib esimese kui linna kaitsja matta austusavalduste saatel, teise aga jätta matmata. Nende õde Antigone otsustab Kreoni keelust hoolimata matta ka Polyneikese. Konfliktis on ühelt poolt vastamisi võim, kirjutatud seadused ja patriotism ning teiselt poolt vennaarmastus, tunded ja kirjutamata seadused. Traagiline vastasseis toob lõpuks hukku mõlemale poolele.

442 e.m.a paiku esmakordselt lavastatud tragöödia «Antigone» on XVIII sajandi teisest poolest alates olnud üks enim loetud, tõlgitud, etendatud ja adapteeritud tekste Antiik-Kreeka kirjanduspärandist. Ka Eesti teatrites on seda mugandatud kujul korduvalt mängitud. 27. aprillil 2024 esietendub näidend Vanemuise teatris Priit Strandbergi lavastuses esimest korda otse vanakreeka keelest tõlgituna.

Tõlge on varustatud tõlkija Anne Lille kommentaaridega ja raamatu lõpust leiab ka põhjaliku saatesõna, kus on lähemalt juttu autori elust, loomingust ja antiikteatrist laiemalt ning selgitatud teksti puudutavat mütoloogilist, lavastuslikku ja teatriloolist tausta.

Loe raamatust katkendit!

***

TEGELASED

ANTIGONE, Oidipuse tütar

ISMENE, Antigone õde, Oidipuse tütar

KREON, Teeba valitseja, Antigone ja Ismene onu, nende ema vend

HAIMON, Kreoni poeg

EURYDIKE, Kreoni naine

TEIRESIAS, vana pime ennustaja

TEATAJA 1 (VALVUR)

TEATAJA 2 (VALVUR)

TEATAJA 3

TEEBA VANAMEESTE KOOR

Kuninga saatjad, kuninganna teenijannad, Teiresiast juhtiv poiss,

sõdurid.

Tegevuskoht: kuningapalee ees Teebas.

**

PROLOOG

ANTIGONE: Mu õeke ainsam, mu Isméne, kallis hing, 1

kas tead, mis õnnetust on toonud Oidipus

küll meile, mille Zeus on jätnud täitmata?

Ei puudund ükski vaev, ei sünge kannatus,

ei olnud kurjust, teotust, mis mu silme eest 5

jäänd varju, tuues õnnetust nii mul kui sul.

Ja praegu linnarahval liigub jälle jutt,

mis riigipea on äsja välja kuulutand –

kas kuulsid, tead sa? Või su eest jäi varjatuks,

et omade vastu liigub oht me vaenlastelt? 10

ISMENE: Ei, Antigoné, ei sõnagi mulle jõudnud veel,

ei meeldivat, ei kurba sellest sõpradelt.

Me kaks ju siin, kel mõlemad vennad röövitud,

kui ainsal päeval tapsid nad ka teineteist.

Meilt argoslaste väed siis öösel taandusid, 15

sestpeale ma ei teagi miskit rohkemat,

kas õnne või siis hoopis kurbust tundma pean.

ANTIGONE: Eks teadsin hästi, linna väravast välja sind

seetõttu tõin, et üksi kõike kuuleksid.

ISMENE: Mis on? Sa ilmselt mingi halva teate tood. 20

ANTIGONE: Kreoni käsk on haua kohta vendadel,

et austusväärne matta üht ja autu teist.

Eteóklese jaoks, nii jutt on, käskis õigesti,

mis tarvis, tehtaks seadust, õiglust järgides,

et maetaks laip tal mulla alla kuulsuses. 25

Polyneíkest, kes on surnud, hukkund õnnetult,

ju kuulu järgi keelab matta, hauagi

ja künka keelab, leinas nutta seal ei saa.

Ei hauda, itkemist, vaid linnud leiavad

sealt maitsvat saaki söömiseks, kui tahtmist on. 30

Nii olla teadupoolest hea Kreon ju sind

ja mindki, kordan veel, ja mindki teavitand.

Ta siia saabuvat, et need, kes veel ei tea,

saaks täpselt kuulda, kuidas asjad kulgevad:

et kergelt küll ei läe, kui keegi toimiks nii, 35

siis linnarahvas kive ju heites tapaks ta.

See ongi nii, ja nüüd sa peadki näitama,

kas õilis loomus sul või üllaist sündis halb.

ISMENE: Oi, vaene sõtse, kui on nõnda, kas ma saan

veel appi tulla või siis rohkem olla toeks? 40

ANTIGONE: Sa mõtle, kuidas töö ja vaev meil laabuks koos.

ISMENE: Kas ohtlik see? Mis plaani mõttes mõlgutad?

ANTIGONE: Kui jõuaks enda käega surnut tõsta sa.

ISMENE: Kas matta mõtled teda, kui linn on keelanud?

ANTIGONE: Ta mulle, sulle ka, kui sa ei soovikski, 45

on vend, ma reeta teda ei suuda iialgi.

ISMENE: Sa kangekaelne, kas Kreoni vastu läed?

ANTIGONE: Ta mind ei saa ju omade juurest tõrjuda.

ISMENE: Oimoi! Sa mõtle, sõtse, hukkus õnnetult

me isa, kes vihkamist ja põlgust tunda sai, 50

kui leidis, et on roimar ta, ja silmad siis

ju mõlemad endal hoobilt välja torkaski.

Seepeale ema ja naine, mõisteid koos siin kaks,

elu võttis endalt nöörist seotud silmuses.

Ja kolmandaks, kaks venda ainsal päeval veel 55

said surma koos, kui piinarohke saatuse

nad vastastikku täide viisid endi käel.

Ja nüüd, sa vaata, üksi jäetud meie kaks,

ka hirmsalt hukka saaks, kui seadust vastustaks,

ei hooliks käskudest, ei kuningavõimustki. 60

Nii mõelgem, et me naiseks sündinult

ei peakski iial meeste vastu võitlema.

Sest võimukandjad meie jaoks on käskijad,

neid peame kuulma selles, hullemaski veel.

Ma palves püüan andeks saada surnutelt, 65

et leiaks lepitust – ma selleks sunnitud,

et allun neile, kes on saanud võimule.

Kui rohkem teed, sul mõistusest siis puudu jääb.

ANTIGONE: Ma sind ei sunni. Kui sa siiski toimida

nii sooviks, see ei meeldiks mulle ikkagi. 70

Tea, mis on sulle õigem, ikka venna saan

ma matta. Teinud nii, siis kaunilt surra võin.

Nii armas olla kõrvu armsa vennaga,

kui hardusest ma seadust eiran, hoolima

peab ikka rohkem surnutest kui siinsetest. 75

Ma selle juurde kindlaks jään. Kui arvad muud,

eks pea siis väärituks, mis aus on taevastel.

ISMENE: Ei pea ma seda ju väärituks, kuid toimida

mul loomus keelab linnavõimu vastu siin.

ANTIGONE: Eks olgu sulle tähtis see. Ma matmiseks 80

nüüd lähengi armsat venda katma mullaga.

ISMENE: Oimoi! Ma kardan küll su pärast, sa vaeseke.

ANTIGONE: Ei pea sa kartma – enda saatust korralda.

ISMENE: Mis teed, ei pea sa enne teistel’ rääkima,

sa varja, vaiki kõigest, minagi nõnda teen. 85

ANTIGONE: Oimoi! Sa teata sellest! Rohkem vaenataks

sind vaikivalt, kui siis, kui teatad kõigile.

ISMENE: Sul süda on kuum nii külma asja juureski.

ANTIGONE: Kes mulle kallid, neile pean ka meeldima.

ISMENE: Kui suudad sa. Kuid ihkad, mis on võimatu. 90

ANTIGONE: Ja kui ei jätku jõudu, eks ma loobungi.

ISMENE: Ei pruugi ette võtta, kui on võimatu.

ANTIGONE: Kui räägid nii, siis vihkan sind, ja vihkamist

sa teenid siis, kui surnu õiglust ootab just.

Pead üksi jätma mind, ja otsus halb las toob 95

mul hirmsat kannatust, sest selles veenda mind

ei saa, et nii mul kaunis surm ei saabugi.

ISMENE: Kui arvad nii, siis lahku, tea, et minnes sul

on mõistust puudu, sõpradel’ sa kalliks jääd.