SUUR INTERVJUU ⟩ Mart Viisitamm: Mul oli aastaid hirm postkasti juurde minna

Praegu töötab suvepealinna eksmeer Tallinnas Kadrioru külje all kõrguvas büroohoones, kus tegeleb kunagise parteikaaslase Mihhail Korbi firmas päikesepaneelide ja nende akude müügiga.

Elupaigaks on põline linnapoiss valinud aga küla, kus ta on taastanud esivanemate talu, mille ümber laiub ligemale kolme hektari suurune park. “Maal elamine pole luksus, vaid ilge luksus,” tõdeb ta.

Kui Pärnu Postimees Viisitammele helistab ja uurib, kas kunagine linnapea oleks nõus intervjuud andma, küsib too muigega, et millega ta nüüd meedia huviorbiiti sattunud on.

​Kui ajakirjanik helistab, kas siis tekib mõte, et mõni luukere on kusagilt kapist välja kukkunud ja päritakse aru millegi valgustkartva kohta?

See on selge, et nii see on ja ilmselt jääb veel pikaks ajaks. Kui postiljon tuleb tähitud kirjaga, mõtled ikka, kas see kiri on kaitsepolitseist või prokuratuurist. Mul oli aastaid hirm postkasti juurde minna.

Kui palju ajakirjanikud viimasel ajal teile helistavad?

On suhteliselt rahulik periood ega ole põhjust väga helistada. Kohe ei meenugi, millal mõni ajakirjanik viimati helistas.

Pärnu linnapeana olite kogu aeg meedia – nii kohaliku kui üleriigilise – tähelepanu keskpunktis. Praegusest linnapeast kuuleb tunduvalt harvem. Mida tagantjärele targana arvate, kas linnapea peab kogu aeg pildil olema? Kas see on kasulik või kahjulik?

Mulle on jäänud mulje, et võtate ajakirjanike kõned üldjuhul vastu või helistate tagasi. Kui oluliseks avatud suhtlust peate?

Mulle pole sellist mõtet tulnudki, et ma ei võta kõnesid vastu või kaon ära. Mul pole põhjust eemale hiilida: mul on igast asjast oma versioon esitada. Kas see versioon meeldib, on iseasi. Ja kui ma ei saa parajasti telefoni vastu võtta, helistan tavaliselt tagasi.

Suhtlus on kahjulik siis, kui see hakkab segama igapäevatööd, linnapeana linna asjadega tegelemist. Kui see tekitab omavalitsuse vastu rohkem huvi, sellest räägitakse, tullakse külla, on see ju kasulik.

Kas teile pööratud tähelepanu on olnud liiast?

Omal ajal oli tähelepanu päris kindlasti liigne. Kui uudistest ja muust kajastusest oleks kolmandik alles jäänud, oleks see adekvaatne ja okei olnud. Mõnigi kord, kui sattusin legendaarsesse saatesse “Ärapanija”, ei olnud seal mingit uudist. Oli põhimõte, et iga nädal peab midagi ütlema, ja isegi kui ma polnud uudistest läbi käinud, mõtlesid saate tegijad mingi loo välja.

Milliseid tundeid see tekitas?