LUGEMISSOOVITUS ⟩ Ta ei pane pirni, ta ei kipu tüveks, ei ole okkaline, ei ole isegi mugul, ta on risoom

Kärt Hellerma on luuletajana väheke märkamatuks jäänud. Kuigi juba ta esikkogu oli päris kõva sõna. Saan täitsa aru, ta loob, aga ei lõhu ega lammuta. Ta ei lärma ega laamenda, ta kasvatab hiljukesi iseoma/kõigioma ühisilma, mis ajab omi võrseid ja niidistikke välimissse meiendusse. Ta ei pane pirni, ta ei kipu tüveks, ei ole okkaline, ei ole isegi mugul, ta on risoom. Ja vaiksel märkamatul moel sõnastab paljutki sellest, mis kirjaoskajatele inimestele maailmaga suhestumise loomuldasa võimaldab.

Aastakest nelikend tagasi, no natu vähem, kui ilmus Jaan Kaplinski «Õhtu toob tagasi kõik», oi kuidas ma varateismelisena seda vihkasin ja põlgasin. Ja see raamat on musse sisse roninud aastakümneid ning tänaseks üks liigutavamatest teostest mu jaoks.

Hea kirjanduse tunnus on mu meelest see, et autor oskab oma sõnumi lugejasse sisestada salakesi, silmapilgutuse saatel. Lugeja vast ehk järgmisel päeval mõikab, et ta mõtted on tiba muutunud. Kui mõikab. Ent muutunud nad on. Hellerma luulekogu lugenuna tundsin toda veidrat efekti, et midagi on mu meeleilmas nüüd muudmoodi. Poeet, kes säändse asjaga hakkama saab, on tänu väärt. Tänan ja soovitan!