JUHTKIRI ⟩ Spiiker Johnsoni kannapööre (7)

Kindlasti üllatas ta omaenda partei kõige äärmuslikumat tiiba, kelle sekka teda ennast veel kuni viimase ajani loeti. Need on samad inimesed, kelle toetusel ta eelmise aasta oktoobris spiikriks valiti.

Neljapäeval väljendasid nad avameelselt oma pahameelt: «Allaandmine /…/ Ma olen absoluutselt pettunud /…/ See ei vasta üldse sellele, mida meie valijad tahavad /…/ Mina hääletan vastu, ma ei ole kunagi tahtnud anda Ukrainale raha ja ma ei tee seda ka nüüd /…/ Ma ei tea, kui kaua me seda talume, sest ta ei tee muud, kui teenib demokraatide huve».

Kindel võib olla ka selles, et Johnsoni otsus üllatas Kremlit. Vene propagandistid tormasid meelde tuletama, et Johnson on ise alati Ukraina abipakettide vastu hääletanud, ja väljendasid siirast pahameelt: mis demokraatia see selline on, kui inimene võib niimoodi oma seisukohti muuta.

Aga kõige ebameeldivam üllatus oli Kremlile kahtlemata see, et Johnsoni esitatud kujul muutus Ukraina abipakett nende jaoks tunduvalt ebameeldivamaks. Nimelt lisati sinna punktid, mille järgi peab USA valitsus andma Ukrainale rohkem pika tegevusulatusega ATACMSi rakette ja kasutama Venemaa külmutatud varasid, et Ukrainale antud abi kompenseerida. Vladimir Solovjovi saates nimetati seda sõjakuulutuseks.

Kui Johnsoni eelnõu laupäeval esindajatekojast läbi läheb, siis tähendab see tsiviliseeritud maailmale suurt võitu ja Venemaale suurt kaotust.

Me võime ainult spekuleerida, mis tingis Johnsoni meelemuutuse. Kõige tõenäolisem seletus on see, et olukord Ukraina rindel on tõepoolest väga halb. Johnson ütles neljapäeval ajakirjanikele, et Ukrainale relvastuse andmine on kriitilise tähtsusega: «Ma tõesti arvan seda. Ma tõesti usun luureraporteid.»

Me ei tea ka seda, mida rääkisid Johnson ja Donald Trump nädal tagasi Mar-a-Lagos. On täiesti võimalik, et Johnson ütles Trumpile, et kui Ukraina rinne kokku kukub, siis langeb süü vabariiklastele ja Trump ei võida novembris presidendivalimisi. Igal juhul on Trump hoidunud Johnsoni kritiseerimast.

Väga oluline on ka see, kuidas Johnson oma otsust Ameerika avalikkusele põhjendas. Esiteks pani ta ühte patta Venemaa, Hiina ja Iraani ja ütles, et ta tõesti usub, et need kolm riiki moodustavad «kurjuse telje». Ja teiseks ütles spiiker, et kui Vladimir Putinit ei peatata, siis võib ta rünnata Poolat või teisi NATO riike. «Ma ütlen otse. Ma saadaksin parema meelega Ukrainasse kuule kui Ameerika poisse.»

Need on ameeriklaste jaoks väga tugevad argumendid sõltumata sellest, kes novembris presidendiks valitakse.

Kui Johnsoni eelnõu laupäeval esindajatekojast läbi läheb, siis tähendab see tsiviliseeritud maailmale suurt võitu ja Venemaale suurt kaotust. Tuleb ainult hinge kinni pidada ja loota, et demokraatia igavene needus – liiga vähe, liiga hilja – meid sel korral ei tabaks.