Nädala kaja: fännisektor kuulub tõelistele fännidele

Mis mind üldse ajendas neid ridu kirjutama? Rakveres peetava finaalturniiri ülekannet reklaamib kossuliit videoklipiga, kus on paar kaadrit just kõnealustest sõdurfännidest. Ma pean end fänluse teemal üsna kompetentseks. Just 2007. aasta jaanuaris võtsin enda kanda Rakvere Tarva fänniklubi loomise ning eestvedamise ja seda täiesti orgaaniliselt. Korvpall meeldis, Tarvas oli tubli ja nii läksin mina Andres Sõbra ja Rando Maamägi jutule, et teeks midagi. Mitte vastupidi.

Nemad ei tea, mis tunne on poole ööni 2010. aasta finaalseeria ajal kodus printerist välja lasta 800 A4 formaadis lehte, millele oli kirjutatud "MÖÖDA".

Vastupidist teed on läinud Kadrina Karud, kes Prantsuse sõdureid omal kulul edasi-tagasi mängudele veavad, nagu ütles Kristo Saage 5. aprillil Delfile. Ärge saage valesti aru, see on ülimalt vägev, mida need mehed teevad, aga see ei ole orgaaniline. Minu enda suhtlusest paari sõduriga tuli ilmsiks, et neil polnud õrna aimugi, mis liigaga on tegemist, kes on Karude peatreener ja kus Kadrina üldse asub. Nagu üks sõdur mulle ütles: "We are here to have a good time" (ingl k me oleme siin selleks, et mõnusalt aega veeta). Paari kuu pärast on need prantslased oma rotatsiooni NATO eFP lahingugrupis lõpetamas ja lähevad tagasi koju. Tulevad järgmised, neid saab samuti bussidega Rakverre vedada, aga kas see on siis see fännikultuur, mida ihkame?

Sõduritele on kossumängu vaatamas käimine lõbus ajaviide, saab baasist välja, ja miks mitte õlle kõrvale laulujupp üles võtta. Aga nemad ei tea, mis tunne on kell 2 öösel Valgast mängult tulles fännibussi rikke tõttu kuskil Vägeval tee ääres konutada. Nemad ei tea, mis tunne on käia vanemate voodipesukapis otsimas kõige suuremaid valgeid voodilinu, et sinna peale maalida tekst "Tarva kuues mees väljakul" ja see plagu Saku suurhallis Kalev/Cramo mängu eel tribüünidele laotada. Nemad ei tea, mis tunne on poole ööni 2010. aasta finaalseeria ajal kodus printerist välja lasta 800 A4 formaadis lehte, millele oli kirjutatud "MÖÖDA" (et vastast vabavisete ajal häirida). Kõik tegevused olid fännide enda algatatud ning suureks toeks olid klubi asjapulgad Ivo Hunt ja Raido Roostalu, kes igasuguste hullude ideedega alati kaasa tulid.

Kahtlemata paneb sõdurite kaasaelamine ka meeskonna paremini mängima, aga põlised kadrinlased ja fännid, kus teie olete? Tagasihoidlikul eestlasel pole kombeks suurelt kaasa elada, parimal juhul tõuseme minut enne lõpuvilet püsti ja skandeerime üheskoos. Prantsuse sõduritelt tuleb eeskuju võtta ja ise asi käima tõmmata. Praegu on Kastani Arena traditsioonilise fännisektori hõivanud laigulistes mundrites mehed ning vagurad, aga päriselt meeskonda tundvad eestlased istuvad veidi kaugemale.

Minu enda suhtlusest paari sõduriga tuli ilmsiks, et neil polnud õrna aimugi, mis liigaga on tegemist, kes on Karude peatreener ja kus Kadrina üldse asub.

Mida siis teha? Kindlasti on noori vihaseid fänne, kes viitsiks asja enda kanda võtta. Olin Tarva fänniklubi rajamise ajal 16-aastane. Peab muidugi arvestama, et oma aega ja raha kulub kindlasti. Toona aitas klubi võõrsilmängudele minekuks kuluva bussisõiduraha osaliselt tasuda, enda panus oli ca 10–20 krooni nägu. Ja need bussireisid olid alati meeleolukad, nagu ka eespool mainisin. Trummid, mõni vägev plagu ja lipp. Mäletan, et lipu soetamiseks vajaliku raha saime fännide seas tehtud korjandusega kokku. Oli uhke tunne küll, kui see esimest korda saalis lehvis.

Aga kui oma sõbrad kokku võtta, klubijuhtidega maha istuda ning plaan paika panna, saab kokku vägeva asja! Edu!