Tellijale
REIN VEIDEMANN ⟩ Asta Põldmäe stiil on filigraanselt viimistletud
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
20. aprill 2024, 09:40
/nginx/o/2024/04/19/16015685t1hfccd.jpg)
Asta Põldmäe looming ei ole ilmunud trompetite ja heeroldite saatel. Aga see, mida lugejad eest leidnud – kolm novellikogumikku, sama palju lasteraamatuid, kaks lühiromaani «Viini plika» ja «Kirjad pääsukestele» ning ligi kuuesajaleheküljeline kirjatööde kogu «Ja valguse armulise» – esindab ehedalt seda, mida «kirjanduse» all algselt mõisteti, keelelt ja stiililt eeskuju väärivad autorite tekstid.
«Kui lähed püüdma ilu, saad tõe pealekauba,» on tunnistanud 35 aastat oma elust ajakirja Looming ilukirjanduslikku osa toimetanud Põldmäe. Ja see on olnud ka tema enda kirjanduslik kreedo. Kes võtab nüüd lugeda äsja ilmunud, kolme novelli ja lühiromaani «Viini plika» koondavat «Talvist teekonda», kogeb sõna- ja mõttekujundite tundlikku sügavust. Jean Sibelius on öelnud, et iga kirja pandud noot peab elama, või ärgu teda olgu. Asta Põldmäe proosa ongi nagu elav noodikiri. Seda järgides tajud helistikke, harmooniat, fraase, pause. Novellide lõpud pole niivõrd klassikaliselt puänteeritud, kuivõrd kõlalised akordid.