Kas see on raamat, mis võtab Lasnamäe hirmu vähemaks?

Perspektiive saab olla erinevaid ja kindlasti on just noorustuhinat värskelt mäletades, sellest vaevu välja kasvanult, see oma võlu, mida aastakümned hiljem poleks. Olen üsna kindel, et Anete Kruusmägi jätkab kirjutamist (ta sai äramärkimise ja avaldamise ka romaanivõistlusel) ning Lasnamäe jätkab tema inspireerimist ka edaspidi.

Aga jah. Lasnamäe ja see asja möödunud põnev üleminekuajastu.

Enamik meist mäletab 1990ndaid ja 2000ndaid, küllap enamik meist teab ka mingil moel Lasnamäed. Mina mäletan sugulaste juures külas käimisest hulkuvate kasside kolooniaid ja seda, kuidas me salaja liftiga katusele sõitsime. Mäletan seda õõvastavat tunnet, kuidas vaatasin katuselt alla ja tajusin: KÕIK on nii ühtemoodi ja kui ma üksi lahkuksin meie maja juurest, siis ilmselt eksiksin ära.

Anete Kruusmägi on «Minu Lasnamäe» raamatusse kogunud oma kogemused-memuaarid, aga ka paari lähema sõbra omad. Eriti hinge läheb mulle väikese esimese klassi poisi lugu, kelle õpetajad teatrist tulles peatusesse jätavad ja kes siis tundide kaupa koduteed otsib... Aga noh, kodu ta leidis ja pissihaisused püksid sai lihtsalt ära peidetud. Siin on seda nooruse julgust ja hakkamasaamist, mida on vast kõigis nõuka-aja laste mälestustes, aga ka üldse suurlinna lapsepõlve mälestustes. «Minu Lasnamäe» lugudega seoses meenuvad ka mu oma lapsepõlvekogemused ühest suurest koolist teises Eesti otsast, needsamad vetsuhaisud ja sööklatoidud.

See raamat on kindlasti «Minu...» poole kaldu. Lasnamäest on loomulikult juttu eri nurkade alt ja saab targemaks (mina näiteks ei teadnud, et Jüriöö ülestõus toimus ka praegusel Lasnamäel, mina paigutasin seda oma peas vaid kusagile Padise kloostri kanti). Parimad palad on need, kus isiklik lugu ja Lasnamäe hoovus kokku saavad — näiteks eesti-vene noortekampade hõõrumiste laine, neid parimaid palu on palju. Vahepeal on see ka lihtsalt lugu, kuidas tütarlapsest kasvab naine. Näiteks kuidas tuleb julgus kanda omamoodi riideid, mitte selliseid nagu teised. See on ka ühe õnneliku lapsepõlve lugu, ema ja isa on kunstnikud, kes oma köögis ja kahes toas imelist mikromaailma viljelevad. Vanemate magamistuba on ühtlasi elutuba ja toimub pidev diivani kokku-lahti voltimine. «Me ei oskagi midagi paremat oodata, tuhanded pered meie ümber elavad samasugustes kapslites», sellised laused tuletavad meelde Unti ja Valtonit ja nende «mägede»-loomingut. Ei teagi, kas kogemata või meelega.

Anete astub mitmel pool otsesesse dialoogi Viktoria Ladõnskaja raamatuga «Lasnamäe valge laev», see räägib enamvähem samast ajastust (veidi ka varasemast), aga mitte eestlase, vaid venelase perspektiivist vaadates.

Mulle meenus üks raamat veel, ilukirjanduslik, aga samamoodi seda aega ja kohta kirjeldav, Mari Saati lühiromaan «Lasnamäe lunastaja», kus peategelaseks on venelannast üksikema ja tema hambaprobleemidega andekas tütar. Raamatu kulminatsioon toimub tühermaal, see on lasnamäelik maastikukategooria, mida kõigis kolmes teoses on kirjeldatud.

Kas Anete raamat võtab Lasnamäe hirmu vähemaks, mõtisklesin. Küllap ikka võtab. Lasnamäe on ju muutumas nagunii, tühermaad ei olevat enam (nii) ohtlikud. Tänaseks päevaks on Anete kosmopoliit, elanud mitmes maailmajaos ja vahepeal veedab taas aega seal, vanematekodus Lasnamäel, kirjeldustesse lisavad värskust ka ta belglasest elukaaslase imestamised-tähelepanekud.

Muide. Ma sain Anete peatükkidest ka vastuse sellele, mis imeline vanade õunapuude aed see seal suurte majade vahel tee ääres seisab. See on minu lemmikkoht Lasnamäel.