INTERVJUU Kunstnik Urmas Lüüs: minu jaoks on kartuli koorimine sageli eksistentsiaalsem küsimus kui mõni religioosne dispuut (1)

Tuuli Põhjakas
, ajakirjanik
Copy
Urmas Lüüs oma lavastusliku installatsiooni «Ülerahvastatud üksindus» ees 2022. aastal.
Urmas Lüüs oma lavastusliku installatsiooni «Ülerahvastatud üksindus» ees 2022. aastal. Foto: Aron Urb

Kuidas töötab ja elab kunstnik, kes peab iga päev mõtlema sellele, kuivõrd mõjutab tema väärtus loojana ja tema senine looming seda, mis teda tulevikus ees ootab? Teeb see ta efektiivsemaks ja paremaks kunstnikuks või põleb ta hoopis kiiremini läbi? On tal viimaks enam midagi, mille eest toita iseennast ja oma kunsti? Või on ta lõpuks vaid sedavõrd rikas, et talle ongi jäänud vaid tema ideed, ideaalid ja eluline kogemus, millest luua?

Kunstnik Urmas Lüüs, kelle eksistentsiaal-düstoopiline komöödia «Tädi Õie 65. sünnipäev» 5. aprillil Kanuti Gildi SAALis esietendus, rääkis Postimehele, et vabakutselisele kunstnikule omane hirm võimaliku läbipõlemise ees on sundinud teda vaimse tervise huvides ennast jõuga ümber struktureerima, sest kultuuritöö käib harva kellast kellani. «Täpselt nii palju kui ma teen, nii palju on ka tulemust ja ressurssi, et süüa osta ja üüri maksta,» tunnistab ta. «Kurb uudis on see, et kogu see info vaimsete vitamiinide kohta, mida bussipeatustes reklaamitakse ja soovitatakse, vastab tõele.»

Vestlesime vahetult pärast esietendust.

Te olete vabakutseline, nii et teil ei ole kindlat graafikut. Kultuur kipub üsna tihti olema valdkond, kus kunstnik ongi iga päev kogu aeg rakkes ja otsib omale tegevusi, sest teine võimalus on see, et sa istud lihtsalt käed rüpes.

Ma arvan, et see joon ei lähe isegi nii väga kultuuri ja muude elualade vahelt, vaid pigem sõltub sellest, kuidas sinu töö on üles ehitatud. Kultuurvaldkonnas on küllaltki vähe selliseid riigieelarvelisi kohti, nagu muusikutel on riiklik sümfooniaorkester, nii et väga suur osa kultuuritöötajaid peab paratamatult toimetama eraettevõtja loogika järgi ning olema paindlik.

Mul on sõpru, kes töötavadki eraettevõtjana ning kelle ülemuseks on ainult üks inimene ehk tema ise. Näen nende pealt, et mida suuremaks läheb vastutus iseenda heaolu eest, seda kaootilisemaks läheb tegelikult päevakava.

Kui sa töötad väga kindla kellaajaga piiritletud töökohal, kus sul on väga kindel ja struktureeritud ülemuse-alluva suhe, üsna kindlad ülesanded ning kuu lõpus annab su ülemus sulle tagasisidet lähtuvalt sellest, kas sind tuleks motiveerida või noomida, siis kultuurivaldkonnas ja eraettevõtluses üldisemalt pead sa ise olema piisavalt tark, et neid järeldusi teha.

Kõige selgem parameeter selle kohta on muidugi see, kas sul tuleb järgmine pakkumine peale või sul lihtsalt ei ole edaspidi ressurssi, et endale võid leiva peale määrida.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles