Hobi, mis teeb sinust parema inimese ja hoiab vaimset tervist

Anti töötas kaua programmeerijana ning aeg-ajalt tuli kolleegidele ja partneritele tulevikuplaanidest ja juba tehtust ettekandeid teha. Kuigi Anti oli oma töös pädev, osutus avalik esinemine tema jaoks tõeliseks kadalipuks. «Iga kord, kui ma pidin teiste inimeste ees rääkima, tekkis mul stress: pulss läks lakke, sõnad ei tulnud meelde, kuidagi puterdades sain ettekanded tehtud. Isegi kui kuulajatele ei tundunud kõik nii katastroofiline, siis endal oli ikka väga kehv tunne teiste ees esineda ning sageli veel terve õhtu ja öö tagant otsa mõtlesin sellele ja nuhtlesin ennast mõttes,» meenutab Anti esinemisärevuse kohta eredamaid mälestusi. «Ühel hetkel jõudsin sinna punkti, kus mõistsin, et see on täiesti abstraktne hirm ja programmeerijana hakkasin otsima IT-lahendusi ehk võtsin lahti Google'i ja vaatasin, mis see esinemisärevus on ning kuidas ma sellest vabaneda saaksin.»

«Lapsena ei teki kartust tagajärgede ees, aga täiskasvanuna tekivad sellises olukorras mõtted, et äkki teised kuulavad mind ja arvavad, et ma olen loll,» arutleb Kadri ja lisab, et nii tekivad enda peas eeldused, mille tulemusel ei julgegi asju teha. Sellega nõustub ka Anti, kelle sõnul on esinemise taga suuresti hirm end lolliks teha ja selle tulemusel kaotada koht seltskonnas või äkki maksab see hoopis töökoha. Pideva esinemisärevusega elamine võib muuta ka muidu toredad ettevõtmised ebameeldivaks. Anti sõnul on oluline jõuda niinimetatud juurpõhjuseni ehk kust ärevus tuleb.

Kadri peab ennast pigem aktiivseks ja energiliseks esinejaks, üks tema tööülesannetest on koolitamine. «Minul käis mingi klikk ära kaheksandas klassis, kus me etendasime näidendit ja siis ma järsku mõistsin, et mulle meeldib inimeste ees esineda. Hilisemas elus oli tööalaselt vaja väga palju inimestega kohtuda ja rääkida ning minu jaoks oli väike hirm esinemise ees loomulik ürgne tunne,» lausub ta.

«Nii koolitades kui niisama vestlustes hakkasin märkama, et kipun ise liiga palju rääkima ja domineerima. See on minu õppimiskoht, kuidas anda ruumi teistele ja nende ideedele. Vahel tuleb olla kannatlik ja õppida võtma pause,» kirjeldab Kadri osa, mida ta enda hinnangul soovis paremaks lihvida.

Nii Kadri kui Anti leidsid enda jaoks improteatri. Nüüdseks on Kadri tegelenud sellega kuus ja Anti viis aastat. Tõenäoliselt oleme kõik impro tegemisega kokku puutunud. «Improle kõige sarnasem tegevus oli see, kui ma lapsena koos venna või teiste lastega mängisin. Meil oli palju väljamõeldud objekte ja olukordi, me kehastasime erinevaid tegelasi ja mängisime omaenda lugu,» meenutab Kadri ja usub, et see on kõige lähem kogemus, mis enamusel meist lapsepõlvest olemas on. Sama toob välja ka Anti, kes on avastanud, et viis, kuidas ta oma kuueaastase lapsega mängib, on väga sarnane sellele, mida improtunnis tehakse. Impro tegemine on Kadri sõnul põhimõtteliselt samasugune mängimine, ainult et täiskasvanutena saame mõtestada, miks me üht- või teistviisi selles stseenis käitusime.

Impro tegemine ehk kõik stseenid ja mängud on korralik iseendaga tutvumine ja just eneseavastamist peab Anti üheks suureks kasuks, mis improga kaasneb. «Pärast tundi ikka mõtlen selle üle, miks mingis stseenis nii ütlesin või tegin. See ütleb enda kohta väga palju,» märgib ta. See on oluline osa vaimse tervisega tegelemisel. Improga tegelemise kasudeks loetakse olukordadest ja ootustest lahtilaskmise arendamist ning sotsiaalse ärevusega tegelemist. Lisaks on uuringud näidanud, et improga tegelemine aitab üldist stressi maandada.

Kadri jagab Anti arvamust, et impro tegemine on pehme viis, kuidas ennast tundma õppida, sest tegevus toimub ruumis, kus kõik saavad aru, et see on kõigest mäng. Läbi stseenide on võimalik mõista, mida sa teeks samas olukorras päriselus. Seda, et eksimine on improtundides hea asi, kinnitavad mõlemad. Sellest sünnivad uued olukorrad ja võimalused. Elus ei saa ühte olukorda tagasi kerida ja uuesti teha nagu impros, kus saab katsetada ja eksida.

«Meil on proovid Tartus neljapäeva õhtuti ja inimestel on seljataga pikk tööpäev ning võibolla ongi juba väsimus ja kergelt ärritatud olek. Stseenides võib näiteks karjuda või ropendada, sest sa oled karakteris, siis see on okei, me ei suru oma päevast tekkinud emotsioone alla ja saame neist lahti lasta. Tavaelus ei pruugi olla võimalust, kuidas oma emotsioone nii konkreetselt maha laadida,» selgitab Kadri tundides valitsevat vaba õhkkonda. See kõik aitab nii kehal kui ka mõtetel päevasest koormast lahti öelda ning Kadri sõnul laeb improtund ka patareisid. «Isegi kui mõnikord tunned, et ei viitsi tundi minna, siis ikkagi käid ära ja pärast tunned end nii energiliselt.»

Improga tegelemist kiidavad nii Kadri kui Anti väga mitmel põhjusel. Kadri toob välja, et tema on saanud seeläbi arendada loovust ja tööalaselt on erinevad improharjutused teinud teda paremaks koolitajaks. «Ma olen tavaelus üsna kärsitu, aga impro õpetas mulle kannatlikkust, et «oota, pea kinni!». Pausid on head asjad ja see oskus hästi ülekantav koolitusvaldkonda, kus me õpetame inimesi ja tahame, et meil oleks aega õppijaga pidada vestlust. Inimese aju ei ole diktofon, et ma lihtsalt söödan talle info sisse, vaid tema peab minuga koos arutlema ja asju mõtestama. Minu jaoks on õpetamine hästi sarnane improstseenis olemisega.»

Anti tunnistab, et kui alguses oli ta improtundides pigem tagasihoidlik ja endassetõmbunud, siis nüüd on ta kogunud palju julgust, et olla parem suhtleja. Tänu viimasele on ta võtnud vastu mitu uut pakkumist. Üks selline muutus oli liikumine karjääriredelil – temast on saanud tootejuht. See on töö, kus tuleb palju suhelda ja teiste ees esineda. «Kõik see, mis ma impro tegemisest saanud olen, on andnud mulle uue karjääri.» Muidugi rõhutab ka Anti samu kasusid nagu Kadri. «Päriselus on nii, et tihti inimesed räägivad üksteisega, aga samas nad ei tee seda, üks ütleb midagi ja teine inimene ütleb midagi, kumbki ei kuula päriselt. Improga tegeledes õpime oma partnerit kuulama, sest see, mis ta ütleb, on tähtis. Sama kehtib ka päriselus,» rõhutab ta.

Arvestades maailmas toimuvat, peab Kadri impro tegemist oluliseks viisiks, kuidas oma vaimset tervist hoida. «Impros paneme oma keha liikuma, õpime kuulama ja tähele panema, naerame – kõik see on väga toetav, just eriti vaimsele tervisele,» sõnab Kadri lõpetuseks.