Dramaturg Urmas Lennuk: „Raamat peab õigel ajal kätte sattuma.”

Rakvere teatri mängukavas on „Kessu ja Tripp”. Lugu, mis paljudele täiskasvanutele on tuttav omaaegsest telelavastusest. Urmas Lennuk mäletab, et ülioptimistlik laul „Ma olen Kessu, ma Kessu ja mina olen Tripp!” mõjus aastakümnete eest isegi veidi hirmutavalt. Aga see, mis lapsena jäi tema jaoks teleekraanilt puudu, oli Robert Vaidlo raamatus olemas.

„Vaidlol oli loodud väga omanäoline maailm. Lugesin tol ajal tema „Lood Kukeleegua linnast” ja seejärel ka „Kessu ja Tripi” läbi, kus oli väga huvitavaid asju, nagu unenägude vabrik ja ümber maailma kelgutamine. Kui hakkasime nüüd koos Eili Neuhausiga seda lavastama, mõtlesin, et Vaidlo ilmselt elas ennast lastele kirjutades välja, kuna täiskasvanutele ta nõnda sel ajal kirjutada ei saanud. Seal on täiskasvanule arusaadavat kujundlikku maailma. See raamat on väga ajatult kirjutatud,” leiab Urmas Lennuk.

Oma tütre puhul täheldas ta kunagi, et umbes kolmanda klassini käis laps sageli kekseldes, aga mingil hetkel see kekslemine kadus. „Kooli raskus või eluraskus vajutab maadligi ja siis astutakse korralikult jalg jala ette,” nendib ta. Vaidlol on aga Urmas Lennuki meelest väga palju „kekslemist” alles, kirjanik oskas last enda seest leida ning nõnda on ta tekst mõnusa ja usutava lapsekeskse fantaasiaga.

Nii viib ka lavalugu vaataja sõna otseses mõttes raamatute sisse, aga toob välja ka teisi liine, näiteks isaigatsuse, mis on praegu isegi suurem teema kui raamatu ilmumise aegu.

Etendusest rääkimine aitab sügavuti

„Mina kasvasin ajal, kus lastele kirjutati ja näidati ainult rõõmsaid toone. „Äpu näärilaul” oli vist kõige kurvem asi, mida ma mäletan. Aga olen seda meelt, et tegelikult võiks lapse sees kogu see emotsioonide lift sõita ringi, ta võiks tunda kurbusest rõõmuni kõiki emotsioone − iga emotsioon rikastab,” leiab dramaturg.

Koos lastega teatrisse minek annab vanematele-vanavanematele võimaluse lapse emotsioone jälgides ära tunda, mis nende lapsele päriselt muret teeb. „Kessu tundis isast puudust ja koondas Tripile isa ja kamraadi tähelepanu. Lavastuses tasub ära tunda ka nukramaid toone ja lastega nendest hiljem rääkida,” arutleb Urmas Lennuk. „Naljalt ei kiputa lastega rääkima sellest, mis on maailmas valesti, ikka püüame neid hoida rõõmsamas tujus ja lohutada, „varesele valu, harakale haigus”, aga oluline on tähele panna ja ära kuulata.”

Mida lapsed tahavad?

Teatrisse minek on omaette ettevõtmine ja annab pikemaks koosolemiseks aega. „Ja mida lapsed kõige rohkem tahavad? Ilmselt seda, et vanematel ja vanavanematel oleks nende jaoks aega, et nad oleksid nende jaoks olemas. Teatriskäik annab lapsele võimaluse üles sulada, rääkida asjadest, mis tema meelest võivad olla valesti, mis talle ei meeldi − nii saame jõuda tervema rahvani, tervema ühiskonnani,” on Urmas Lennuk veendunud.

Ta soovitab pärast etendust leida aega, et lapsega laval nähtust kasvõi koduteel rääkida. „Kui on näha, et mingi koht tegi ta murelikumaks või pani hoopis naerma, siis selle pinnalt saab minna edasi, mis lapse sees toimus,” julgustab dramaturg vestlusi ette võtma. „Kessu ema väldib isa teemat, öeldes, et „isad ei kasva puu otsas”, „räägime sellest hiljem”. Ka elus ei taha me mõnikord puudutada teemasid, mis meile haiget teevad. Selles loos ema lõpuks murrab ka ennast ja lubab Kessule, et nad teevad koos kõiki neid asju: kelgutavad ümber maailma ... ja „läheme otsime ka isa üles”.”