Raivo E. Tamm: „E-tähe lisamine näitleja-nimesse võttis parasjagu aega ja närve.” (1)

"Tegin just siis, kui selline mõte tuli, aastal 1993 kaasa Eesti Draamateatris külalisnäitlejana. Käisin teatrimaja peal vastutavate prouadega rääkima, et ehk oleks kavalehele võimalik minu nimi uutmoodi kirja panna. Prouad tegid imestunud nägu, aga otseselt keegi midagi vastu ei öelnud. Tulin siis ohtralt tänades ja koogutades sellest kabinetist välja. Saadi aru küll. Veel enne esietendust jagati publikule bukletikesi, kus sees uute lavastuste tutvustused. Seal seisiski uhkelt: Hendrik Toompere juuniori lavastus „Suvepäev”, külalisena teeb kaasa Raivo A. Tamm. Ju siis tädid mõtlesid, et mis tähte see poiss parajasti tahtiski, keegi ei mäletanud. Ah, ju see A oli. Aga mu nimi − Raivo E. Tamm − on just sellisena õnneks korralikult käiku läinud. Olen selle nimega nii kaitseliitlane, ohvitser, saan isegi kutseid Kaitseliidu õppustele selle nimega, ehkki see on mu oma väljamõeldud nimi,” naerab Raivo.

Parimad näitleja-aastad on ees

„Usun, et mu parimad aastad näitlejana on veel ees. Maailmas on ju nii palju vanadele meestele kirjutatud teatrirolle ja häid rolle. Ning ma olen kindel, et vaatajad tahavad laval näha vana mehe osas tõepoolest eakamat näitlejat, mitte piimahabet, kellel habe halliks värvitud ja kortsud näkku joonistatud,” ütleb Kaitseväe tsiviil-militaarkoostöö leitnant Raivo E. Tamm.

„Tsiviil-militaarkoostöö ohvitserina on üks mu ülesandeid ette valmistada õppusi. See tähendab, et näiteks maa-alade kasutuse kooskõlastamiseks on vaja läbi rääkida kohalike omavalitsuste, RMK või eramaaomanikega, et neil kellelgi nende maadel õppuste korraldamise vastu midagi pole,” selgitab ta peene nime tagamaid.

„Tõepoolest, mu Allani tegelaskujust on selles töös päris palju kasu. Näiteks Ida-Virumaal, kui käisin kohapeal läbi rääkimas inimestega, kellega meilitsi ega telefoni teel polnud võimalik ühendust saada. „Jumaluke, Allan meie värava taga!” imestasid memmekesed. „Muidugi võib mu aia taga õppusi läbi viia. Teie, Allan, tulge kasvõi mu õuele!” Teletöö tõttu on ette tulnud ka päris koomilisi hetki. Siiani küsitakse, kas olen filmivõtetel, kui mind vormis ja ametikohustusi täitmas nähakse.”

Kuidas sai nii tuntud näitlejast täiskohaga sõjaväelane?

„Arvan, et see on kõik pärit lapsepõlvest. Sügaval nõukogude ajal mind kasvatama toodud vanaema näitas mulle õhtuti perekonnaalbumitest oma õdede ja vendade pilte, kes olid Eesti ajal olnud Kaitseliidus. Tal olid kõik need fotod albumis alles.”

Sõjaväelane oli juba Raivo vanaisa, isaisa Johannes, kes teenis Volõnski polgus ja sai Esimeses maailmasõjas Vo­lõõnias haavata. Pärast tervenemist tuli tagasi kodusele Saaremaale ja ehkki keegi teda, lahingukõlbmatut, ei kutsunud, läks ta vabatahtlikuna Vabadussõtta. Teenis soomusrongi peal Tartu ja Narva vahel majandusmehena.

„Ka oli mu emaema suguvõsas palju ohvitsere, üks pikem ja sirgem ja uhkem kui teine,” muigab Raivo. „Mul nooruses oligi selline dilemma, et 32. keskkoolis olin korralik pioneer ja hiljem ka komnoor, aga kodus vanaemaga vaatasime vanadest albumitest sinimustvalget lippu ja eestiaegseid ohvitsere. Vanaema vennad olid ära põgenenud, kes Rootsi, kes Kanadasse, neid ta taga nuttis, et enam kunagi ei näe.”

Ja siis juhtus ime

1978. aastal tuli Eestisse külla vanaema Kanadas elav vend Roland. „Milline mees! Endine Eesti Kaitseväe leitnant, hilisem soomepoiss. Ma ei olnud kedagi temasarnast varem näinud. Valges ülikonnas, valge kaabu peas, halli habemega, kandis kuldraamidega prille ja suitsetas valget Kenti. Ta nägi välja nagu Hemingway ja ma imetlesin teda tohutult,” räägib Raivo innustunult.

„Vanaonu oli väga pahane, kui ta meie Mustamäe maja otsides üldse eesti keelega hakkama ei saanud ja ütles, et enne ta Eestisse tagasi ei tule, kui venelased on Eestist välja aetud. Ma tahtsin nii väga, et vanaonu taas meile külla tuleks. Asi lõppeski sellega, et tegime klassikaaslastega lendlehed: „Suhkur magusamaks! Kohv odavamaks! Elu kallimaks! Venelased Eestist välja!””

Raivo oli nimelt vanaema ja tema endistest kaitseliitlastest õdede vestlustest kuulda saanud, et Eesti ajal oli isegi suhkur magusam. Loomulikult lõppes asi KGBs. „Esimesel päeval viidi miilitsa villisega Laari tänavale Oktoobrirajooni miilitsajaoskonda, teisel päeval musta Volgaga Pagari tänavale. Mind võeti miilitsa lastetoas arvele.”

Mässajat ei saanudki

Rohkem mässajat Raivost selle intsidendi tõttu ei saanud. Pigem vastupidi. „Meil oli 32. keskkoolis tore punt, tegime igasuguseid koolipidusid. Ma küll ei õppinud toonases kuulsas teatriklassis, vaid hoopis autokallakuga klassis, kust sain veoautojuhi loa ja enne teatrikooli jõudsin isegi aastakese toonases 19. tehnikakoolis autoremondilukksepaks õppida,” meenutab ta.

„Minu keskkooli lõpuaastatel käis Afganistani sõda ja liikusid kuuldused tinakirstudes tagasi toodud Eesti poistest. Hirm oli väga suur. Igal pool räägiti vaid sellest, kuidas armeeteenistusest pääseda,” räägib Raivo.

„Sain ka mina lavakunstikateedri esimesel kursusel sõjaväekutse. Aga meie kursuse juhendaja Kalju Komissarov kartis, et kursus jookseb niimoodi poistest tühjaks ja saatis kõiki meid kaheksakesi, kes me sõjaväekutse olime saanud, hullumajja uuringutele. Hullumajas selgus, et minul pole küll mitte midagi viga. Aga arst ütles, et julguse eest, et siia tulite, saate pool aastat pikendust.”