VIDEO ⟩ Tartus ööbib mees pakendikonteineris (1)

Pakendikonteiner asub Riia tänaval. On hommik, kell saab üheksa. Kui luuki paotada, siis esimesel hetkel inimest ei märka. Aga kui silm konteineri seespidise hämarusega harjub, leiad sealt ka luust ja lihast magaja.

Teist korda koputades ning kohvi ja saia pakkudes on mehest aru saada, et ta ei taha kedagi näha ega midagi saada. Või siiski? Väikse kohmitsemise järel sätib end kükki, tõukab lahti konteineri teise luugi ja vinnab end osavalt üles. Hopp – ongi kahe jalaga maa peal. Kohvi ja saia võtab vastu.

Konteinerimees on 33-aastane Aleksander. Ütleb, et kodu on tal vanemate juures, aga seal elada ei taha. Kui väljas on pakane, elab sõbra pool. Aga nüüd on kevad käes ja aeg vabadusse naasta.

Pakenditoojate kiituseks tuleb öelda, et peale papi ja paberi pole konteinerisse midagi muud loobitud. Kast on puhas ja kuiv ning Aleksander ainult pisut tolmune, ei haise. Tolmu annab kergesti käega maha kloppida.

Varjupaik paljudele ei meeldi

Tartu sotsiaaltööteenistuse juhataja Krislin Aleksandroviene sõnul on neile teada vähemalt viis kodutut, kes elavad linnas seal, kus juhtub, ja ööbivad mõnes kohas, mis asub avalikus ruumis. Ka tolles papikonteineris elav inimene on Tartu linna ametnikele teada.

«Kõik need kodutud on sotsiaaltöötajate poolt nõustatud ja informeeritud, et mis võimalusi pakub neile Tartu linn,» rääkis Krislin Aleksandroviene. «Paraku ei soovi mitte kõik minna varjupaika. Oleme selgitanud, et keegi neid seal kinni ei hoia ja inimestel on vaba voli liikuda. Mõnele ei sobi varjupaiga kodukord ning nad eelistavad omal käel hakkama saada.»

Politsei tegeleb niisuguste abivajajatega kõige enam talvisel ajal, veendumaks, et kellegi tervis ja elu külma tõttu ohtu ei satuks, selgitas Tartu piirkonnavanem Siim Linnard.

Papikonteinerisse elama asunud mehest politsei seni ei teadnud, ent juba mõte sellest tekitab Siim Linnardi sõnul kõhedust. «Sest kui tegu on konteineriga, mille sisu võidakse pelgalt nupuvajutusega kokku pressida, siis see seab ka inimese elu ohtu,» ütles ta ja rõhutas, et sellest peab kindlasti teada andma linna sotsiaalosakonnale või häirekeskuse numbrile 112.

Konteinereid tühjendava Eesti Keskkonnateenuste Lõuna regiooni juht Mart Laidmets osutas samale ohule. Konteinereid tühjendatakse juba varahommikuti kella kuuest alates ja pakendivedaja ei pruugi pappkastide vahel magavat inimest märgata. Õnneks ei ole selliseid kohtumisi ühelgi nende töötajal veel olnud.

Koduta inimesed peavad olema aga iseäranis loomingulised, et ellu jääda, märkis Tartu piirkonnavanem Siim Linnard. «Üks mees puges aastaid tagasi Tartu südalinna tanklas väiksesse kappi, kus autopesuks vett ja abivahendeid hoitakse,» tõi ta oma töömailt näiteid. «Veel mõni aeg tagasi käis Betooni tänava lähistel üks mees lahtisest luugist maa alla, kus olid vanad soojaveetrassi torud, millest hingitses endiselt veidi sooja. Ja sinna torude vahele oli ta endale sängi teinud.»

«Tont seda teab, kust see mõte mul tuli konteinerisse pugeda,» sõnab Aleksander. «Ausalt öeldes ei tulegi meelde.»

Nii piirkonnapolitseinikele kui ka patrullpolitseinikele on Tartu linna koduta inimesed niisiis tuttavad. Ka see, et nad abi vastu võtta suuresti ei taha. Küll aga tuletavad politseinikud patrullkäikudel neile alati meelde, et abi on olemas ja neil on võimalik minna öömajale nii varjupaika kui ka pöörduda linna poole.

«Kui aga linnapilti peaks tekkima mõni uus inimene, kel puudub peavari ja kes kipub elama tänaval, siis pakume talle sama teadmist ning viime info ka kohaliku omavalitsuse töötajateni,» kinnitas Siim Linnard.

Politseinike talvised ja kevadised mured on tõesti mõnevõrra erinevad. Kui talvel on peamine oht, et kindla peavarjuta inimene võib ära külmuda, siis ega soojemad ilmad tähenda, et need inimesed linnapildist kaoksid. «Soojemal perioodil asenduvad teated külmaohtu sattunud inimestest teadetega nende kohta, kes avalikus kohas magavad ja alkoholi pruugivad ning nendelegi teadetele tuleb kindlasti reageerida,» märkis Siim Linnard veel.

Konteinerimees plaane ei pea

Aleksander rüüpab teise lonksu kohvi.

«Tont seda teab, kust see mõte mul tuli konteinerisse pugeda,» sõnab ta. «Ausalt öeldes ei tule meelde.»

Mis edaspidi plaanis?

«Ma väga kaugele ei vaata, plaane ei tee,» vastab ta enda üle nagu nalja heites.

Vaba mehe elu on Aleksander elanud pikemat aega, tööl ei käi, kuigi aeg-ajalt mõne otsa siiski leiab. Päästearmee supiköögis käib mõnikord lõunat söömas.

«Ega te suitseta?» küsib ta lõpuks.

Jah, vaat suitsu tõesti ei ole.

«Dosvidanja,» ütleb Aleksander siis, viipab käega ja läinud ta ongi.