REPORTAAŽ ⟩ Jordaania naiste võitlus muudab ühiskondlikke norme

Nadia puhub Ammani kesklinna restoranis ramadaaniõhtusöögil välja peene suitsujoa ja lausub: «Jordaania vajab feministlikku revolutsiooni,» loetledes seejärel selleks vajalikke aluseid: «Haridus, majanduslik võrdsus, õiguslik võrdsus...»

Tegu ei ole pelga filosofeerimisega – Jordaania Naiste Liidu juht lähtub ka igapäevatöös samadest põhimõtetest, võideldes selle nimel, et sammhaaval naiste olukorda parandada.

Liidu peakorteri neljalt korruselt leiab kõikvõimalikke teenuseid alates juriidilisest nõustamisest meditsiinikeskuse ja psühholoogilise abini. Teretulnud on kõik: jordaanlased, palestiinlased ja süüria pagulased.

Lisaks Ammani kesklinnas paiknevale hoonele on naiste liidul linnades veel 17 harukontorit. Üleriigilise haardega organisatsiooni kohta on sel huvitav tegutsemismudel – uued harukeskused tekivad siis, kui leidub vähemalt 50 kohalikku liiget, kes on valmis liidu tegevusse panustama.

«Nad ei tule kuskilt langevarjuga, vaid on kohalikud naised, kes on valmis tegelema teadlikkuse tõstmise, suutlikkuse arendamise või perspektiivide muutmisega,» selgitab naiste liidu projektijuht Maysa. «See loob usaldust kohalikus kogukonnas.»

Exceliga võrdõiguslikkust edendamas

Ammani kesklinnast paarikümne kilomeetri kaugusel asuvas Zarqa keskuses on Postimehe külastuse ajal parajasti käimas arvutiõpetuse tund, kus jagatakse teadmisi Exceli, Wordi ja muude põhiprogrammide kasutamise kohta.

Silt arvutiklassi seinal viitab Eesti välisabile, millega on panustanud siia vajaliku varustuse ja väljaõppe tagamiseks. Selle kõrval leiab Norra välisministeeriumi ja ÜRO pagulasameti logod. Suur osa koolitustes osalevaid naisi ongi Süüria ja Palestiina pagulased.

Palestiinast pärit Rula on üks tosinkonnast naisest, kes programmist kasu saab. Tema jaoks on kõige suurem boonus oskus kasutada Excelit, samuti soovib ta arendada graafilise disaini oskusi.

«Mul oli vaja ka Exceli teadmisi, aga varem ei osanud ma seda programmi kasutada,» märgib Rula, kes loodab tulevikus graafilise disainerina leiba teenida. Naise sõnul on selles valdkonnas Jordaanias suur nõudlus.

Naiste liidu pakutavad programmid teevad väga palju ühiskondliku sidususe parandamiseks ja aitavad pagulasnaistel ühiskonda integreeruda.

«Ma kasutasin varem oma telefoni graafilise disaini tegemiseks, aga see töötuba on viinud mu oskused järgmisele tasemele,» selgitab Rula entusiastlikult, silmad nägu katva burka vahelt säramas. «Üks firma nägi minu tehtud töid ja tahtis mulle tööd pakkuda. Aga selleks on mul vaja oskusi arendada.»

Küsimusele, kas kutseõppes saadud oskused aitavad naisi ja võimaldavad ühiskonnas edasi liikuda, vastab Rula: «Loomulikult.»

Laiale ringile esitatud küsimusele, kas naised tahaksid ka jätkuõpet, vastavad kõik nagu ühest suust «Jaa!» ning asuvad loetlema oskusi, mida oleks veel vaja lihvida: Excel, fototöötlus, graafiline disain.

Arvutiklassi kõrval on ka umbes kümne õmblusmasinaga nurk käsitööoskuste arendamiseks, saali teises otsas aga laud, mille taga õpetatakse lugema-kirjutama. Tavaliselt õpivad seal lapsed, kuid selgub, et leidub ka naisi, kellel ei ole olnud erinevatel põhjustel võimalik sääraseid baasteadmisi omandada. Nüüd on neil selleks võimalus.

Turvaline koht

Kuid Zarqa keskus pakub lisaks nõustamisele ja kutseõppele ka võimalust tegeleda kultuuritegevuse ja vaba aja veetmisega, samuti on keskus naistele turvaline koht, kus oma pingeid maandada.

«Alguses tulime siia lihtsalt raha teenimiseks kasulikke oskusi õppima, aga siis nägime kõiki teisi teenuseid. Me käime siin oma muredest rääkimas, nõustamisel ja lõpuks leidsime sõpru,» märgib üks arvutiõppes osalenud naine. Nii on saanud naiste liidu ruumidest omamoodi kogukonnakeskus, mis tugevdab sotsiaalseid sidemeid.

Keskust juhatav Alia Arar kinnitab, et naiste liidu pakutavad programmid teevad väga palju ühiskondliku sidususe parandamiseks ja aitavad pagulasnaistel ühiskonda integreeruda. Kuid programmid ei avalda positiivset mõju ainult naistele. «Alguses on mehed skeptilised, aga kui nad tulevad siia ja näevad, mida me teeme, siis on nende suhtumine väga toetavaks muutunud,» märgib ta.

Lisaks arvutioskustele pakub naiste liit kutseõppena ka juuksurikoolitust. Ammani peakorteri esimesel korrusel asub üks mitmest juuksurisalongist, mille sisekujundus meenutab professionaalset ettevõtet. Seina ääres on reas mitu valamutega pesutooli, seintel ripuvad föönid, harjad ja muud juuksehooldusvahendid.

Kõrval ruumis on kümmekond naist kogunenud vaatama näidislõikust. Ajakirjaniku saabumisel tekib üldine elevus ja naised räägivad õhinal, kuidas neile koolitus meeldib. Pidulikult antakse juhendajale üle potilill tänutäheks tehtud töö eest.

Lille kinkija, Süüriast pärit Maysoon, on äsja juuksurina tööd saanud ja on kutseõppe programmi eest siiralt tänulik. Kuna tal ei olnud võimalik mujal koolituste eest tasuda, leidis ta abikäe naiste liidu pakutavast programmist.

«Ma sain sertifikaadi koolituse läbimise kohta, mida on vaja tööministeeriumis ametitõendi saamiseks,» selgitab ta. Selle alusel on aga juba võimalik juuksurisalongis tööle kandideerida.

Mõned kutsekoolitustel osalejatest on leidnud vähemalt mingi esialgse võimaluse oma oskustega raha teenimiseks, olgu sissetulek nii suur kui tahes. Aga tunda on, et enesekindlusele ja väljavaadetele mõjub see hästi.

Mitmes vallas esimene

Naiste liidu peakorteris selgitavad Nadia ja Maysa, et üldiselt saavadki põgenikest naised üsna hästi hakkama. Probleem on aga meestes, kes tunnevad, et nad on kodumaalt lahkumisega jäetud ilma kindlast jalgealusest ja võimupositsioonist.

«Naised tahavad vähem kodumaale naasta kui mehed. Kõik mehed tahavad tagasi minna,» märgib Nadia. «Meeste positsioon ei ole põgenikuna sama, mis see oli tema keskkonnas. Nad tunnevad end siin nõrgana. Kui naine on leidnud töö, aga mees ei tööta, siis on naisel järsku otsustusõigus.»

1947. aastal alguse saanud ühing on vanim naiste õigustele keskenduv organisatsioon Jordaanias. 1970ndate lõpust alates on ühingut mitu korda kinni pandud ning vahepeal riigis kehtinud sõjaseisukorra ajal kuulutati selle tegevus keelatud tööks.

1990. aastatel, mil liit sai uuesti tegevusega jätkata, alustati naistele õigusliku nõustamise pakkumist. «Kuigi on palju naisi diskrimineerivaid seadusi, on naistele seadustega tagatud ka teatud õigused, millest naised ei ole teadlikud. Nii et me hakkasime tutvustama naistele nende õigusi,» lausus Maysa.

Keeruliste teemadega tegelemine toob sageli kaasa ühiskondliku pahameele, seda ka valitsuse tasandil.

Selle järel hakkas naiste liidu programm laienema vastavalt vajadustele. «Naised pöördusid meie poole, öeldes: «Meid ähvardab vägivald, meil on vaja abi, kust me seda saaksime?» Sellest sündis meie kuum liin,» märkis Maysa.

1996. aastal aluse saanud kuuma liini teenus oli esimene omataoline Jordaanias ning selle kaudu oli naistel võimalik saada psühholoogilist abi ja õiguslikku nõu. Naiste liidu Ammani peakorteris asub kuuma liini vastuvõtukeskus hoone neljandal korrusel. Selle kümmekonna töötaja seas on psühholoogid, sotsiaaltöötajad ja advokaat.

Kuuma liini käivitamise järel selgus aga peagi, et naistel on vajadus ka turvakeskuse järele. «Neid ähvardati vägivalla või tapmisega ja neil oli vaja kohta, kuhu minna,» selgitas Maysa.

Kui alguses võtsid naiste liidu töötajad abi vajavad naised hädavajadusel enda juurde koju, siis 1996. aastal pandi alus Jordaania esimesele naiste turvakodule. Nüüd leiab naiste liidu turvakeskuseid mitmest Jordaania linnast, kusjuures veel 2000. aastate keskpaigani oli liit ainus, mis naistele sellist tugiteenust pakkus.

Liidu Ammani peakontoris paikneb ka meditsiinikeskus, mille tarbeks on eraldatud terve korrus. Seal on võimalik saada tasuta abi delikaatsete teemadega.

Ühiskondliku leppe mudimine

Kuid lisaks tugiteenustele ja nõustamisele tegeletakse ka seadusandluse mudimisega – järk-järgult üritatakse suruda läbi seadusmuudatusi, mis naiste olukorda parandavad.

«Meie pikaajaline tegevus on teinud lihtsamaks oma sõnumi edastamise. Ei ole nii, et me tuleme eikusagilt ja ütleme, et tahame muuta perekonnaseadust. Me alustasime sellega juba 1996. aastal artikkel artikli haaval. See on olnud pikk protsess, mida on saatnud pidev teadlikkuse tõstmine ja meie rohujuurekampaania, mis on tekitanud kogukondades usaldust,» märkis Maysa.

Näiteks on nõuab Jordaania perekonnaseadus meessoost «eeskostja» olemasolu mitme seadusliku protseduuri sooritamiseks. See tähendab, et naisel on võimalik nautida teatud hüvesid ainult abielus olles, lahutatud või lesknaised aga leiavad end sageli vaesusest ning on sunnitud sõltuma lähedaste abist.

Samuti on endist viisi probleem naistevastane vägivald, mille ohvriks langenud naistel on väga piiratud võimalus abi leida. Näiteks lubab Jordaania karistusseadustik tühistada vägistamissüüdistused, kui ründaja nõustub ohvriga abielluma ja püsima abielus vähemalt kolm aastat.

Jordaanias pannakse igal aastal toime ka umbes 20 «aumõrva», mille eest on võimalik määrata kuni kolme aasta pikkune vangistus, kui mõrv on pandud toime raevuhoos, mille «põhjustas ohvri ebaseaduslik või ohtlik käitumine», selgub valitsusvälise organisatsiooni Freedom House raportist.

Keeruliste teemadega tegelemine toob sageli kaasa ühiskondliku pahameele, seda ka valitsuse tasandil. «Meil on vaja projektidele heakskiidu saamiseks valitsuse nõusolekut ja paljudel juhtudel saame eitava vastuse ainult seetõttu, et see läheb vastuollu ühiskondlike normidega,» lausus Maysa. «Religioon on osa ühiskondlikust leppest, see on aluseks ühiskondlikele normidele ja me saame eitavaid vastuseid ainult selle tõttu.»

«Me oleme juba varem visandanud perekonnaseaduse parandused, mis lükati tagasi, ja nüüd töötame ühe selle punkti muutmise nimel, mis puudutab šariaadikohtu kohtunikke. Aga sellest tulenevadki probleemid, kui puudutada asju, mis on seotud religiooniga,» lisas ta.

Kuid lisaks seaduste muutmisele loodab naiste liit tuua kaasa muutusi ka isiklikul tasandil. Eluaegset mässumeelsust kiirgav Nadia loobus juba teismelisena pearäti kandmisest ja tahab, et ka teistel oleks selleks võimalus. Tema puhul eeldavad juba kõik, et ta on üks käputäiest Jordaania kristlastest, sest ilma pearätita naisi tänaval naljalt ei näe.

«Ma ei ütle, et võtke see ära, aga ma küsin, miks te seda kannate?» selgitab ta ja toob välja, et mitu naiste liidu töötajat on leidnud vabaduse julguses pearätt eemaldada. Kuigi hidžaabi kandmise otsus on igaühe isiklik valik, tõukub see Nadia sõnul sageli ühiskondlikust survest. «Ärge uskuge, et nad tahavad seda kanda,» märgib ta.

Meediasisu valmis MTÜ Mondo stipendiumi abil, mida rahastab ESTDEV – Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus.