PILDID ⟩ Paldiski salapärane tuumaobjekt «tiksub» 2040. aastani ja läheb siis maa alla

Paldiski lähistel Leetse tee ääres asuv radioaktiivsete jäätmete vahehoidla jagab sama maja kunagise allveelaevnike õppekeskuse reaktorihoonega, kus asuvadki kaks betooni valatud allveelaeva osa, milles on peidus üllatusi. Selleks, et vaheladustuspaika rivistatud radioaktiivsed jäätmed, mida jooksvalt juurde tekib ja tundmatud jäätmed, mis betoonis oma aega ootavad, lõplikult sadadeks aastateks ohutusse kohta tõsta, hakataksegi nüüd planeerima lõppladustuspaika. Nimi ja logo on juba olemas: Rajala ja isegi suveniir-joogipudel on valmis.

Kuid enne on vaja vastu võtta seadusi ning kaaluma mitmeid alternatiivseid asukohavariante. Selleks võib kuluda aastaid. Kõige loogilisem on muidugi matta jäätmed sinnasamasse, kus need pragu asuvad. Pole ju mingit mõtet võtta mõni uus puhas koht looduses, kuhu jäätmeid vedada.

Kohalikud ei protestigi?

Leetse lähedal asuv tuumaobjekt ja radioaktiivsete jäätmete vaheladu kõlab hirmutavalt. Mida küll kohalikud sellest arvavad ja kas nad on nõus, et sinna jääbki sajanditeks lõppladustuskoht nõukogude aja ohtlike ainetega? 

Lääne-Harju valla abivallavanem Erki Ruben selles probleemi ei näe, sest valla ja kohalike inimeste huvi on, et sealne reaktor saaks lõpuks tükeldatud ja turvaliselt maa alla pandud: «pole mõtet ju sealt reaktorist viia jäätmeid kuhugi mujale puhtasse loodusse, aga alternatiive peab muidugi ka kaaluma.»

Müüdid, et sinna tulevikus võimaliku Eesti tuumajaama jäätmed ladustatakse, tuleb Rubeni sõnul ümber lükata, sest seda pole plaanitud ja seegi oleks absurdne, kui mujal asuvast tuumajaamast hakataks neid Paldiskisse vedama. Tavaliselt maetakse jäätmed tuumajaama juurde.

Leetse teele jõuab 5 kuupmeetrit Eesti jäätmeid aastas

Keskkonnaministeeriumi välisõhu ja kiirgusosakonna nõunik Maria Leier räägib, et Eestis pole tuumajäätmeid, mis on levinud eksitus neist rääkides, sest siin tekib ainult radioaktiivseid jäätmeid, mida ladustatakse teistmoodi. Tuumajäätmed tekivad tuumajaamas, need on väga kontsentreeritud ja eraldavad veel soojust ning neid hoiustatakse hoopis teistmoodi.

Eestis tekib ioniseerivat kiirgust radonist, lekib maapinnast, tuleb kosmosest, võib eralduda toidust ja joogist ning ehitusmaterjalidest. Radioaktiivsed jäätmed aga tekivad siin põhiliselt näiteks vanadest tööstuslikest nivoomõõturitest, veepuhastusfiltritest, kuhu koguneb süvapuuraukudest raadiumi ning meditsiini- ja teadusseadmetest. Need jäägid viiaksegi Leetse tee ääres asuvasse vaheladustusjaama, kus betoonkonteinerid ootavad oma aega lõppladustusjaama pääsemiseks. Paldiski vaheladustuspaigas on praegu kokku ligi 1060 kuupmeetrit radioaktiivseid jäätmeid koos nõukogudeaegse pärandiga.

Kõiki selliseid ohtlikke jäätmeid ladustatakse tavaliselt oma riigis, lisab Leier, selles osas on maailmas vaid üksikuid erandeid. Näiteks väga väike Luksemburg viib enda jäätmed vastavalt kokkuleppele Saksamaale.

Küll aga võivad mõned tootjad oma seadmetes olevaid radiaktiivseid osi tagasi võtta.

Lõppladustusjaam jääb savi sisse sajanditeks seisma

Kuid Paldiski külje all ei saa ohtlikke materjale lõpmatuseni vaheladustuspaigas maa peal hoida, ühel hetkel tuleb need konserveerida ja jätta aastasadadeks kindlustatud lõppladustuspaika.

See aeg võib juba mõne aastakümne järel käes olla, sest 1995. aastal betooni valatud õppeallveelaevade ehtsad reaktorid istuvad oma sarkofaagis turvaliselt ligi 50 aastat. Just sellepärast tahetaksegi 2040. aastaks lõppladustuspaik valmis saada, muidu võivad reaktorid ära roostetada ja lekkima hakata.

Paldiski objekti eest vastutava A.L.A.R.A. AS-i kiirgustööde juht Alari Kruusvall rääkis, et 1960ndatel rajatud tuumaallveelaevnike õppekeskus, kus asusid kuni 1989. aastani töötanud reaktorid, on küll tuumakütusest vabastatud ja selle viisid lahkuvad Vene väed endaga kaasa, kuid reaktorisse visati seni teadmata radioaktiivset sodi ja kus see täpselt betoonsarkofaagis asub ning kui palju seda on, ei tea keegi. Lõppladustuspaika tuleb selle sisu aga maha matta ning selleks peab täpselt teadma, kuidas betoonplokk lahti lõigata.

Müüonid «näevad» betooni sisse

Selleks, et sügavale betooni sisse vaadata, pole olemas palju tehnoloogiaid, kuid üks lahendus on siiski olemas ja seda arendab Tartu Ülikoolist välja kasvanud idufirma GScan. Nimelt saab kosmilise kiirguse poolt tekitatud laetud osakeste ehk müüonite sarkofaagi läbimist mõõtes aimu, mis peitub betooni taga.

Müüonskannerid on leidnud neid osakesi isegi kilomeetri sügavuselt maa alt ja need pommitavad meid pidevalt risti-rästi kogu aeg. 

GScani esindaja Andres Nurme rääkis, et Paldiski objekti jaoks on neil kasutusel täiesti uus ja kompaktne müüonskanner, mid eristabki mujal maailmas kasutatavast see, et tegemist on kompaktse, kaasaskantava ja loodetavasti väga täpse skanneriga, mis annab 3D pildi uuritava objekti sisemusest.

Selleks peab kandilist detektorit betoonsarkofaagi all asuvas keldris ülitäpselt sättima ja uude asukohta liigutama, et see ruut-ruudu haaval enda kohal olevat betoonkuupi skanniks seda läbivaid müüoneid registreerides ning lõpuks paneb serveritarkvara tohutust andmekogust kokku kolmemõõtmelise kujutise.

2016. aastal hakkas GScan arendama müüontomograafiat inimeste loendamiseks piiripunktides ja 2018. aastal anti sisse patenditaotlus, praeguseks aga on seade jõudnud prototüübist töötava versioonini, mis peaks esimesed kujutised reaktori sisemusest kätte andma augusti paiku. Nii kaua läheb sellepärast, et müüonitega peab objekti väga kaua pommitama, enne kui mingi selgem kujutis tekkib.

«Müüonid on nagu «paksud elektronid», mis on tekkinud kosmilisest kiirgusest,» selgitab Nurme, «see on sekundaarne kosmiline kiirgus, mis tekib kosmiliste osakeste kokkupõrkel Maa atmosfääriga. Neil on väga suur läbistusvõime, detektorid on müüoneid ka kilomeetri sügavusel maa all avastanud.»

Pilt selgineb kuudega

Reaktorit skaneeritakse pooleteise ruutmeetri kaupa, igas kohas on skanner paigal 2-3 ööpäeva. Lõpuks valmib 3D kaart, kus on kaardistatud uuritava keha sisemus.

Plaanis on kaardistada reaktor nn 30 cm suuruste vokseliga, mis tähendab ruumilist pikslit küljepikkusega 30 sentimeetrit. Mida kauem uurida, seda täpsemaks pilt läheb ja GScani esindajad loodavad, et tegelik tulemus tuleb 30-sentimeetrisest täpsusest palju parem.

Kogu protsess nõuab tohutut andmetöötlust, sest läbi mitme plaadi kulgevad müüonid registreeritakse koos nende läbimisnurgaga. Serverisse, mis asub kõrvalruumis, jõuab  paarsada gigabaiti toorandmeid tunnis, millest jääb pärast töötlust järgi kasulikku infot mõne megabaidi jagu.

«Kuigi juba 1940ndatel tehti müüonitega skaneerimist fotoplaatidega, oli see kõik väga algeline,» ütles GScani tehnoloogiajuht Andi Hektor, «1960ndatel vaadeldi niimoodi püramiide, aga selle tehnoloogiaga veel midagi eriti ei leitud. Hiljem, 1970ndatel hakkas täpsus alles suurenema.»

GScan asutati 2018. aastal, kui müüonskanneri loojad Tartu Ülikoolis said aru, et tegemist võib olla kommertstooteks vormitava tehnoloogiaga. Andi Hektor oli üks seadme loojatest ja räägib, et nende lahenduse eeliseks ongi praegu skanneri madal hind ja kergem kaal. Aparaat kaalub vaid ligi 100 kg.

Võrreldes röntgeniaparaatidega on aga müüonskanneri eeliseks see, et kasutatakse looduslikku kosmilist päritolu kiirgust, ise ei pea midagi (kiirgavat) tekitama. Kuid tulevikus võidakse ka müüoneid hakata kontsentreeritult tekitama ja suunama, räägib Andi Hektor, siis saaks teravama pildi palju kiiremini kätte, kui kosmosest pärit osakesi oodates.

Kui pilt selge, hakkab lahtilõikamine

Müüonskanneriga reaktori sisse vaatamise eesmärgiks on välja selgitada, kus seal sisemuses miski asub, sest paksu betoonkamakat tuleb 2040. aastaks planeeritud lõppladustuspaika paigutamiseks tükkideks lõigata. See oleks ohutum, kui teataks, kust tuleb lõikeid teha.

Lõppladustuspaiga jaoks on kolm kohta välja valitud, kõik on Lääne-Harju vallas. Lisaks olemasolevale vaheladustuspaigale on leitud veel asukoht Altkülas ja Pedase külas. Kuid miks peaks radioaktiivseid aineid hakkama vedama neisse kahte külla, sellel polegi muud põhjendust kui et asukoha valiku puhul on vald kohustatud uurima alternatiive.

Lõppladustuspaik nimega Rajala saab vooderdatud paksu savikihiga. Maa peale künkasse ladustatakse lühiajalised radioaktiivsed jäätmed, mis muutuvad kiiremini ohutuks, pikaajalised lähevad aga 80 meetri sügavusele poolemeetriste betoonseintega šahti. Tuumajäätmeid sinna ei tule.

Kuidas näeb kõik välja praegu?

Salapärane tuumaobjekt Leetse tee ääres Paldiski lähistel on aiaga piiratud ja võõraid sinna muidugi ei lasta, kuid neljapäeval tehti uksed siiski korraks lahti ja sai vaatama, mida pea ainukeses allveelaevnike treeningkeskusest alles jäänud hoones hoitakse. Ülejäänud paarkümmend ehitist on lammutatud, püsti on vaid tuulutuskorsten, mida ei saanud õhku lasta, kuna see võib reaktori betoonsarkofaagile mõrad sisse lüüa.

Kui väljast paistab tuumaobjekti ja radioaktiivsete jäätmete vaheladustuspaika ümbritsev hoone välja igati euroremonditud, siis sisemuses on näha, kuidas see kõik nõukogude ajal oli. Turvatud betoonkambrist pääseb alla sarkofaagi juurde, kus asub madal kelder ja kus müüonskanner oma tööd teeb vähemalt augustini.

Kaasasolev dosimeeter hakkab küll reaktori all piiksuma, kuid näit on siiski piisavalt ohutu, et tervisele kahjulikuks võib see kiirgusdoos muutuda alles sadade tundide jooksul.

Sarkofaag näeb välja nagu jupike allveelaeva, mis seest betooni täis valatud.

Maja teisest otsast pääseb aga sisse moodsama sisustusega ajutisse vaheladustuspaika. Siia jõuavadki need viis kuupmeetrit radioaktiivseid jäätmeid, mis Eestis tekivad. Suur osa sellest on pärit nõukogude ajast: vanad suitsuandurid, nivooandurid ja radioaktiivne metall. Vanarauaga on võimalus viia see Rootsisse ümbersulatamisele, kus eraldatakse radioaktiivne osa, mis saadetakse Eestisse tagasi. Kuid puhastatud vanametalli saab siis juba uuesti kasutusele võtta ja üliohtlike jäätmete hulk väheneb kordades. 

Ka vaheladustuspaigas hakkab vaikimisi ühe mikrosiiverti peale seadistatud dosimeeter korraks häälekalt tööle - ühe lahtise betoonist ruumi kohal. Sealgi soovitakse mitte liiga kaua paigale jääda, kuigi mööda jalutades mingit ohtu veel ei teki. Sealsamas kõrval on teine betooni valatud reaktor, mille luugist vaatas üleandmisel 1995. aastal sisse ka president Lennart Meri.

Kui see kõik 2040. aastal maa alla saab, jääb radioaktiivsete jäätmete pikaajaline hoidla valve alla veel sadadeks aastateks.