Liisa-Lota Kaivo ⟩ Koolipidajad on Eesti riigi ämmaemandad (5)

Eesti riik taassünnib põhikoolis. Põhikoolis hakkab laps mõistma, mis on Eesti riik. Selles eas kasvavad meie juured ja süda kodupaiga külge ning jäävad sinna alatiseks.

Riigi taassünni eest on juba 30 aastat hoolitsenud koolipidajatest omavalitsused. Ukraina sõda tuletab meelde, kui oluline on, et meie riik taassünniks igal pool, sealhulgas maal.

Kodulähedase kvaliteetse põhihariduse arendamine on omavalitsuse kõige vastutusrikkam ülesanne. See võtab eelarvest poole ning määrab meie laste ja riigi käekäigu terveks selleks sajandiks.

Valdade valitsemiskulud on vägevad, võimekus põhiharidust arendada aga väga erinev.

Näiteks Lääneranna vald kulutab aastas iseenda ülalpidamiseks 1,2 miljonit eurot. Valla kogueelarve on 12 miljonit, millest haridusele kulub 6 miljonit. Kuna pool valla eelarvest kulub haridusele, siis arvestame, et ka valitsemisest pool ehk 600 000 eurot on koolipidaja ülalpidamise kulu.

Selle raha eest mõtlesid Lääneranna vallajuhid välja, et valla eelarveaukude lappimiseks tuleb ohverdada mitu väikest kooli, teiste seas Eesti parimate külakoolide sekka kuuluv Metsküla kool.

Metsküla sobib tänapäevase külakooli etaloniks – liitklassides antakse väga head haridust, tark õppekorraldus hoiab kulud all ja õpetajate koormused parajad, klassiõhtuid peetakse terve kooliga. Sellele koolile ei mõju isegi sündimusnäitajad – vilistlased kolivad siia tagasi, kui lapsed kooliteed alustavad.

Vald loodab Metsküla kooli sulgemisega säästa 31 000 eurot ehk 0,26 protsenti valla kogueelarvest. Pole just eriti tark otsust 600 000 eest organisatsioonilt, mille olemasolu keskne mõte on hariduse arendamine. Ehk tuleks kärpimist alustada valitsemiskuludest?

Paraku pole Lääneranna ainus omavalitsus, kes on unustanud oma põhiülesande ja lapib eelarveauke külades elavate laste hariduse arvelt.

Koolipidaja on haridussüsteemi seni kõige märkamatum, ent kõige mõjukam osapool, valides koolidele juhte ja vastutades haridusmiljonite targa kasutamise eest. Kõige enam märkavad koolipidaja rolli koolijuhid, õpetajad ja pered, kel olnud kokkupuudet erinevate koolipidajatega. Eriti suur kontrast ilmneb munitsipaal- ja kodanikualgatuslike koolipidajate vahel. Viimased arendavad oma koole täie pühendumusega, kasutades iseenda ülalpidamiseks mitme suurusjärgu võrra vähem raha kui vallad.

Kui vald sulges meie külakooli, hakkas selle pidamisega edasi tegelema haridusselts koos Tallinnas asuva erakooliga. Pidaja kulu oli pea olematu. Kulu õpilase kohta langes üle kahe korra, õpetajate palk ja maja ruutmeetrid jäid samaks, õppetöö kvaliteet paranes, pered, õpetajad ja vald olid väga rahul.

Haridusministeerium aga keelas sellise haridusuuenduse, leides, et Tallinnas asuv erakool ei tohi õpetada individuaalõppel olevaid lapsi meie külas. Selline praktika on lubatud munitsipaalkoolidele ja ministeerium lubas seda varem ka erakoolidele. Nüüd vaidlevad meie küla lapsed ministeeriumiga kohtus, kas neil oli või ei olnud õigust valida endale targem koolipidaja.

Kodanikualgatus ei saa endale laristamist lubada. Iga eurot peab kasutama targalt, hariduse kvaliteedi tagamiseks. Üleliigsetele ruumidele leitakse lisarakendus. Vastasel juhul tuleb tegevus lõpetada. Omavalitsusel koolipidajana sellist eksistentsiaalset survet ei ole. Munitsipaalkooli pidaja on oma valija nägu. Valija elab keskuses ja on valdavalt eakas. Põhiharidus ei ole tema jaoks esmatähtis teema.

Ida-Virumaa noored venekeelsed pered tahaks, et lapsed saaks koolis riigikeele selgeks, aga valija määrab, et nende kooli pidajale pole riigikeel oluline. Maapiirkonnas ehitavad vallad valijale meeldimiseks vee- ja spordikeskusi, sulgedes selle nimel väikesi koole.

Kui ühes maakoolis ongi hetkel kõik hästi, ei ole sel kunagi kindlat tulevikku. Järgmised valimised, liitumised või võimuvahetused võivad kooli omaniku vaateid muuta. Väike Mooste vald arendas nii Kauksi algkooli kui ka Mooste rahvamuusikakooli. Suur Põlva vald aga paneb need kinni ja ehitab keskusesse uhke vallamaja ja nutitänava.

Kohalik omavalitsus on kohalik ainult nime poolest. Ka isevalitsemisest on asi kaugel. Tsiteerides regionaalarengu eksperti Riho Noorkõivu: Eesti omavalitsuste õigus ise otsustada maksutulu ja oma eelarve tulude kasutamise üle on Euroopa madalamaid.

Kui ühes maakoolis ongi hetkel kõik hästi, ei ole sel kunagi kindlat tulevikku. Järgmised valimised, liitumised või võimuvahetused võivad kooli omaniku vaateid muuta.

Mida vähem vabadust, seda vähem ka vastutust. Kohalikud poliitikud võivad, aga ei pea kohalikku elu, sealhulas koole arendama. Ettevõtlikkusest olulisem on saada hästi läbi keskvõimuga. Kui Metsküla kooli rahvas muretses, et pered kolivad minema, kuulsid nad vallast, et tasandusfondist laekuv toetus katab maksumaksjate kadumisest tekkivad augud eelarves nii või naa.

Kujunemas on uus normaalsus: vald sulgeb kooli, lapsed lähevad kohtusse, kohus käsib kooli edasi pidada. Seda energiat ja raha võiks kulutada hoopis ühiseks kooliarenduseks.

Valdade finantsautonoomiat tuleks kiiresti suurendada. Siis saavad eelise kohalikud poliitikud, kes suudavad võtta vabaduse ja vastutuse valla rahakoti ees, mõtlevad ka valla äärealade arendamisele ja kaasavad sealsete koolide arendamisse hakkajaid kogukondi. Osa valdu seda juba teebki, aga teistes võib see võtta veel aastakümneid. Väikekoolidel ei ole aga aega nii kaua oodata.

Pisikeses eraalgatuslikus Peedu koolis Elva külje all ütlesid sealsed õpetajad, et tunnevad end kui paradiisis! Koolipidaja peab õpetajatest lugu, targa juhtimisega on tagatud tänapäevane õppekorraldus ning sobiv maja.

2016. aastal vaieldi Eestis munitsipaal- ja erakoolide kulude üle. Praxis tegi uuringu ja selgus, et ei saagi võrrelda, kuna riigil puudub ülevaade, millest täpselt koosnevad munitsipaalkoolide kulud. Kui riik seda ei tea, kuidas ta siis teab, et õpetajate palkade tõstmiseks tuleb korrastada koolivõrku ja sulgeda väikeseid maakoole? Võib-olla tuleks hoopis nii suuri kui ka väikeseid koole targemalt pidada? Haridusraha tagab poole valdade laenuvõimekusest, ehk peaks koolipidajad rohkem laenuraha laste haridusse investeerima? Võib-olla peaks pidajad ka enda valitsemiskulud üle vaatama? Võib-olla võiks isegi haridusministeerium enda ja oma allasutuste kulud üle vaadata?

Esimesel iseseisvusperioodil oli haridusministeeriumis 40 ametnikku. Vallavanemad töötasid vabatahtlikult. Ei olnud internetti ega telefone. Ja maakoolid toimisid hästi.

Haridusministeerium võiks suhelda ka maaeluministeeriumiga – et riigi üks käsi ei nulliks ära seda tööd, mida teine käsi maaelu mitmekesistamiseks suure toetusrahaga teeb. Soomlaste äsjane uuring näitas, et väikeste koolide sulgemine ei andnud riigile mingit säästu, küll aga suretas välja maaelu.

Et Eesti riik saaks tulevikus ka maal uuesti ja uuesti sündida, tuleb lähiajal tõsta koolipidajate tahet ja oskust külakoole arendada. Säravad koolijuhid ja õpetajad tahavad end teostada koolis, mille pidajagi on särav.

Ida-Virumaal on riik hakanud koole omavalitsustelt riigi eestkoste alla võtma. See on küll kiire ja sealsete kooliperede jaoks turvaline lahendus, aga poleks jätkusuutlik terve Eesti jaoks. See oleks tagasiminek nõukogude aega, mil põhikoole pidas riik.

Ärksa koolipidaja arendamiseks tuleks valida hoopis vastupidine suund: kohaliku kodanikualgatuse kaasamine. Tänase Eesti kodanikuühiskond on saanud küpseda üle 30 aasta. On aeg lubada kodanikualgatus hariduse arendamise juurde. Haridusseltsid tegid tegusid ka 100 aastat tagasi.

Kohalike inimeste uhkustunne ja tahe seista kodukandi hea käekäigu eest on allikas, kust meie haridussüsteem võiks ammutada uut hingamist, leidlikkust, kaasaegsust, kulutõhusust.

Ettevõtlikkusest olulisem on saada hästi läbi keskvõimuga.

Loodame, et uus koalitsioon nuputab lõpuks välja, kuidas haridus ja seega ka Eest riik külades ellu jääks. Soovitaks kolme väikest muudatust:

• Mida hõredam asustus, seda suurem haridusraha seal õppivale lapsele. Asustustihedust saab tänapäeval jälgida mobiilpositsioneerimisega kasvõi reaalajas.
• Lubada kohalikel haridusseltsidel ja juba tegutsevatel erakoolidel võtta lihtsustatud korras üle väikeste külakoolide pidamine ja tagada neile täisrahastus juba esimesest aastast.
• Lubada erakoolidel sarnaselt munitsipaalkoolidega õpetada individuaalõppel olevaid lapsi ka teises omavalitsuses, kui mitte mujal, siis vähemalt külades.

Siis oleks võimalik välja arendada uus üleriigiline ja eraalgatuslik Eesti Külakool, mis:

• spetsialiseeruks külades elavate laste harimisele külakoolides, külamajades või taludes, kus õpib 1–50 last;
• oleks väikekoolide arendamisel asjatundlik koostööpartner nii kohalikele omavalitsustele kui haridusseltsidele;
• koondaks ja jagaks parimat teadmist tänapäevaste külakoolide arendamisest, targast õppekorraldusest, koolitaks välja erilise ettevalmistusega külakoolide õpetajaid ja juhte;
• viiks ellu maalaste omavahelisi koostööprojekte üle Eesti ja ka rahvusvahelisi koostööprojekte;
• kaasaks külakoolide arendamisse maaelust huvitatud ettevõtjate tarkuse ja ka rahalise toe, sarnanedes haridusalgatusega «Noored kooli»; nii kohalikud kui ka üle riigi tegutsevad ettevõtjad on juba väljendanud huvi sellist uuenduslikku haridusalgatust toetada.

Selline võiks olla 21. sajandi e-Eesti vääriline külakoolide pidaja – Eesti riigi taassünni tark ämmaemand hajakülades!