ELU25 ⟩ Ahto Muld: kohe tuleb surnud vanaema ja sööb meid ära

Ahto Muld avas Marju Kõivupuu koostatud raamatu, milles on kenasti kirjas, mihukest imelikku kentsakaist olendeist koosnevat putru eestlased läbi ajaloo on uskunud.

Paralleelmaailma tegelased

Muinasjutud on üldiselt aktsepteeritud žanr, kasulikud siis, kui mingi titt tüütab ja ta tuleb kas magama ajada või lihtsalt vaikima sundida. Teame küll seda plära, kuidas vaene ja loll talupoeg pekstakse kodust minema, ta läheb läbi suure metsa, kohtab igasugu karvaseid ning sulelisi tolvaneid ja et tema süda on nii hea nagu massimõrvar Lenini veekalkvel silmad, lahendab ta tee peal igasuguseid totraid ülesandeid, saab rikkaks ning pannakse – olgu issand talle armuline! – lõpuks naisele.

Mis veel hullem, paljudes juttudes elab ta seejärel igavesti. Ühesõnaga, tuttav kraam. Kõikides raamaturiiulites vedeleb ohtralt igasuguste vendade Grimmide muinasjutte, saja rahva lugusid ja kõik nad räägivad laias laastus sama juttu. Väikeste erinevustega. Venemaal on loo põhikangelane ka lisaks paduvaesusele ka puhta lollakas, mis muidugi ei takista tal lendava ahjuga kuhugi päraperse sõitmast ja mingit lohe surnuks löömast. Lolluse ülistus on aga vene juttudes selgelt näha.

Tondid, tulihännad ja pisuhännad. Need on ühes isisugused tulised kehad, mis aruta korra järgi ilmuwad

Hullemaks võib pidada situatsiooni, kui inimesed usuvad muinasjutte siiralt. Seal toimetavad ringi kõikvõimalikud teispoolsusest, paksust metsast või jõe põhjast pärit müstikused, lugudel puudub moraal – lollakas lendab kohale ja lööb maha jõleda mao – aga kas üldse või on see nii ära väänatud, et pedagoogiliseks kasutamiseks ei sobi. Arhailistel rahvastel askeldavad igapäevaselt koos inimestega ringi surnud ja kurat teab mis olendid, kõik tahavad kõigile otsa peale teha, vestetavad lood katkevad kuidagi poole pealt nagu näiteks tšuktšidel või ngansaanidel: siis tõusis surnud taat üles, lõi jurtas kõik sugulased maha ning sõi poolteist aastat nende roiskunud liha ja laulis ning tantsis täis kõhuga – puhtalt rõõmu pärast.

Kooljad ning tondid

Eestlased kuuluvad samuti vähearenenud rahvaste hulka. Kes ei usu, vaadaku lähiajalukku ning tutvugu ise, kuidas meid kannatlikult õpetatud on igasuguseid väljamõeldud tolbajoobareid mitte kummardama.

Nii näiteks kirjutab A. Jung 19. sajandi kolmandal veerandil valulikult eestlastest, kes on juba umbes jääajast alates puhta ära keeranud ning vaevlevad sügavates ja ohtlikes ebausu lõksudes. Traktaat kannab pealkirja "Rahwa ebausu tähendusest ja hakatusest ja kuidas seda ära wõita". Jung hurjutab hasartselt, et igasugu paska pole vaja tõe pähe võtta ning kirub, et maarahwas peab reaalseks igasuguseid nõidasid ja soolapuhujaid, eriti loll kaader elavat sealjuures Ida-Virumaal, Alutaguse kandis. Jungile käib väga närvidele arusaam, et mõned usuvad, kuidas "soola puhujad pruugiwad oma musta kunsti teiste inimeste kasuks ja lasewad oma waewa rohkeste tasuda."

Naine on luupainaja, mees sigakoer, professor on vana luud, klassijuhataja ilge tont, peaminister on kuri näkk.

Ka mõnitab ta veendumusi nagu "wanad nõijutut riide tükid peawad inimestele haigusi sünnitama" ning oigab hasartselt: "Üks niisugune nõija meister olewat taga Walga linnas elanud ja wõinud haigusi parandada ja joodikutele niisugusi rahasi anda, kellega nad eluaja wõinud juua, aga ikka olnud raha jälle tskus tagasi." Viimane kõlab juba nagu suhteliselt tänapäevane valimislubadus.

Ning edasi ikka samas vaimus, et paljukannatanud ja vähe põrutada saanud rahvakild peab tõeseks "tontisid, tulihännasid ja pisuhännasid. Need on ühes isisugused tulised kehad, mis aruta korra järgi ilmuwad; ommeti on nende ilmumised 2-3. januaril, 9-10 ja 20-22 aprillil, 25-30 julil, 8-12 ja 15-21 augustil ja 7-13 detsembril kõige rohkemad. Nende tee käib pikerkuselt päikese ümber ja nemad jookswad 33 ja 1/4 aasta sees korra ümber päikese." Jung ei unusta ka arutut hirmu kummituste ees: "meie rahwal on suur hirm kodukäijate eest, kes pärast surma, kui kooljad, kodurahwast weel hirmutamas käinud."

Rääkiv kana

Kui me nüüd sirvime professor Kõivupuu teost, kes on samuti üks üleloomulikke asju uuriv sümpaatne vana luud, siis märkame, kuidas mitte midagi muutunud pole.

Samasugused elukad luusivad praegugi kõikjal ringi, Kõivupuu on üles tähendanud nende liigid, iseloomuomadused ning ilmumissageduse.

Naine on luupainaja, mees sigakoer, professor on vana luud, klassijuhataja ilge tont, peaminister on kuri näkk, linnapea tuulispask või lihtsalt pask, aga kaubanduskeskuse kassiir, trollijuht, politseinik või tööandja jälk soend.

Me ei saa kuidagi öelda, et paljukannatanud eesti rahvas oma vanu kombeid ja uskumusi au sees ei peaks. Isegi Püha Varro meenutab mingit müütilist elukat, ma arvan, et see oli vist rääkiv kana.

Kes asjast rohkem teada tahab, kuulaku Juku-Kalle Raidi saadet Jukuraadio, kus Kõivupuu pajatab. Saadet saab kuulata siit lingilt: https://kuku.pleier.ee/podcast/jukuraadio/147438