JUHTKIRI ⟩ Eesti haridus vajab põhimõttelisi muutusi (29)

Sel nädalal olid Postimehe valimiskajastuse fookuses hariduse küsimused. Erakonnad kirjutasid oma plaanidest ja kavadest. Uut oli selles väga vähe, põhimõtteliselt loodetakse asja päästa rohkema raha ja paremate tingimustega. Ühesõnaga, kõige sellega, mida on juba aastaid lubatud ja näpuotsaga mõnikord ka antud.

Haridusse on lisaraha vaja küll. Aga veelgi enam on vaja põhimõttelisi otsuseid, sest põhiküsimus ei ole rahas, vaid selles, et meie haridussüsteemil on sisemine talitlushäire, ta on düsfunktsionaalne.

Üldhariduses on selle sümptom noorte õpetajate läbipõlemine ja koolist lahkumine. Lähemas tulevikus ei ole enam kedagi klassi ette panna, matemaatikas ja teistes reaalainetes juba täna. Läbipõlemise põhjus on selles, et õpetajalt on võetud institutsionaalne autoriteet, ta on madaldatud teenindajaks, ning paljud õpilased ja lapsevanemad teda sellisena ka kohtlevad.

Kuni me ei muuda üldhariduses koolikultuuri, suudavad vaid väga vaprad ja jõulised isiksused õpetajana läbi lüüa. Kool aga vajab palju rohkem õpetajaid.

Tuleb peatada eesti keele halvasti varjatud ahistamine alma mater’i sammaste taga ning seadustega tagada ta väärikus ja võrdne kohtlemine õppe- ja töökeelena kõrghariduses.

Muudatust tuleb alustada seaduse jõul. Hea eeskuju on juba ees olemas: Läti seim võttis eelmise aasta oktoobris vastu haridusseaduse muudatused, millega kaitstakse õpetajaid õpilaste ja lastevanemate vaimse ja füüsilise vägivalla eest. Samasugust seadust vajab ka Eesti kool. Ja muidugi ka rohkem raha.

Kõrghariduses ei ole olukord parem. Siingi on probleemiks noorte õppejõudude ja teadlaste pealekasvu puudus. Suuresti on see rahapuuduse probleem. Eesti noored ei ole valmis doktoriõppes pingutama, et seejärel aastaid vireleda alamakstud õppejõududena.

Meie oma inimeste asemel astub doktoriõppesse ja hiljem kateedrisse odavtööjõud vaesematest maadest. Osalt paratamatuse, osalt hariduspoliitika tõttu laieneb nende töötamisega ka inglise keele kasutamine ülikooli töö- ja õppekeelena. Mida ingliskeelsem on ülikool, seda suurem nõudlus tekib ingliskeelse keskhariduse järele, tekitades saatusliku nõiaringi.

Lahendus on siingi põhimõttelised muudatused ja rohkem raha. Esiteks tuleb peatada eesti keele halvasti varjatud ahistamine alma mater’i sammaste taga ning seadustega tagada ta väärikus ja võrdne kohtlemine ülikooli õppe- ja töökeelena.

Teiseks tuleb otsustavalt muuta kõrghariduse rahastamise aluseid. Kunagi oli kõrgharidus vaid talentidele, nüüd omandab selle pool igast põlvkonnast. Ei ole põhimõtteliseltki mõeldav, et sedavõrd muutunud tingimustes saaks kõrgharidust kõigile ja täiel määral tasuta anda. Vaja on tagasi tuua (osaline) õppemaks ning laenud ja soodustused neile, kes on andekad, kuid majanduslikult raskustes.

Aga kui analüüsida erakondade hambutuid vastuseid Postimehele, siis ei ole vist võimalik kokku panna isegi valitsust, mis õppemaksu idee ellu viiks, õpetajate põua leevendamisest rääkimata