OTSE POSTIMEHEST ⟩ Aljona Kurbatova: kogukonna usalduse võitmine ei ole lihtne, kui meil on olnud aastaid karm karistuspoliitika (11)

Kui vahepealsetel aastatel hukkus liikluses rohkem inimesi kui uimastite tõttu, siis lõppenud aasta keeras selle suhte taas pea peale. Liikluses kaotas mullu elu 50, uimasti üledoosi tõttu 79 inimest. Aasta varem oli narkosurmasid «vaid» 39. Kas tulemus üllatas teid või hüüdis õnnetus siiski tulles?

Kahjuks oskasime arvata, et see nii läheb, sest juba juunis nägime rohkem üledoosi juhtusid. Need olid seotud selliste sünteetiliste opioididega, mis kuuluvad nitaseenide rühma: isotonitaseen, protonitaseen. Jälgisime pingsalt olukorda ja suurendasime aasta teises pooles ka abivõimaluste mahtu.

Eelmisel aastal juhtus ka see, et sellised traditsioonilised ained, nagu kokaiin ja amfetamiin muutusid odavamaks ning kangemaks. Nii tekkisid ka seal üledoosid.

Kahjuks pole see 79 surma ka veel lõplik, sest kõik analüüsid ei ole valmis. Lähema paari kuu jookul võib selguda, et eelmisel aastal kaotas uimastite tõttu elu isegi veel rohkem inimesi.

Mida need uued mürgised ained inimesega teevad?

Nitaseenid mõjuvad depresseerivalt kesknärvisüsteemile. Neid on raske kasutada, isegi kogenud tarvitajad ei suuda seda õigesti teha. Et nitaseeni annus osutuks juba eluohtlikult suureks, läheb vaja vaid ülipisikest kogusega eksimist. Lisaks segatakse ainele juurde igasugu lisaaineid, mis on samuti kahjulikud.

Nitaseenid on sarnased fentanüülile, mis külvas 15 aasta jooksul Eestis palju surma. Vahepeal fentanüül kadus ja inimesed ei olnud enam nii tugevatoimeliste ainetega harjunud. Järsku saabus turule uus tugevatoimeline aine.

Mäletame, kuidas viis aastat tagasi lõhuti Eestis kaks suurt fentanüüliga äritsevat võrgustikku, mille ninamehed Juri Vorobei ja vennad Kärbergid istuvad loodetavasti veel pikka aega Rootsi kardinate taga. Pärast seda kukkusid uimastisurmad kolinal 2019. aastal 26ni. Ent narkokaubandus on kõva kasumiga äri, mistõttu pole mõtet arvata, et keegi teine mõne aja pärast seda uuesti ei ürita. Mida saaks veel teha, et muutustele kiiremini reageerida?

Üks peamine murekoht on see, et me ei suuda tarvitajaid uimastiturul toimuvatest muutustest piisavalt kiiresti hoiatada ega ka ise piisavalt kiiresti tuvastada uusi aineid, mis on turule jõudnud.

Samas on just tarvitajad need, kes tunnevad, kui midagi on järsku teistmoodi. Peame välja mõtlema, kuidas see info kiiresti kätte saada ja võib-olla hankida tuvastamiseks ka nende ainete näidiseid. Samuti mõistatame praegu, kuidas luua teavituskanalid, mida tarvitajad usaldavad. Riigiasutus ei ole kasutajate jaoks kõige usaldusväärsem infoallikas.

Kes ja kuidas võiks siis kiireloomulist infot jagada?

Uimastitarvitaja usaldab kõige rohkem ikkagi teist tarvitajat. Näiteks koondab uimastikasutajaid MTÜ Lunest. Samuti on meil koostöös politseiga mõtteid, kuidas julgustada inimesi, et nad loovutaksid ainete näidiseid ilma, et nad aine omamise eest karistada saaksid. Ent kogukonna usalduse võitmine ei ole nii lihtne, kui meil on aastaid olnud karm karistuspoliitika.

Reovee uuringud näitavad, et uimastikasutajaid on Eestis palju, kuid suur osa meelemürkidest läheb käiku nädalavahetustel, mis tähendab, et enamik kasutab neid aeg-ajalt. Tarvitajate kogemus on väike, nad ei oska hinnata, kui puhast ainet nad tarbivad. Kuidas neid säästa?

Meil on Eestis siiani üsna stereotüüpne arusaam, milline on narkootikumide tarvitaja. Tihti arvatakse, et «narkomaaniga» on kindlasti seotud kriminaalkroonikates nähtud kuvandid. Aga valdav osa uimastite tarvitajatest on pealtnäha täiesti tavalised inimesed, kes käivad tööl ja kellel on pere. Osadel võib tarvitamine piirduda paari korraga, aga muidugi on kahjuks ka neid, kes satuvad sõltuvusse ja kellel tekivad sotsiaalsed probleemid.

Uimasteid tarvitatakse väga erinevates kohtades lõõgastumiseks, stressi maandamiseks, ärevusega toimetulemiseks. Seetõttu on ka inimesed, kelleni tuleb sõnum viia, hästi erinevad. Meil tuleb minna sotsiaalmeedia kinnistesse gruppidesse, vaid riiklikust veebilehest ei piisa.

Eelmise aasta lõpus lähenesime tarvitajatele ka peokeskkonnas ja värbasime sinna info jagamiseks kahjude vähendajad, kel on ka ise peokogemus. Riigiametnik, kes on harjunud töötama kontoris, ei sobi eriti ööelu keskkonda.

Miks uimastite kasutajate karistamine ei aita?

Inimene muudab oma käitumist siis, kui ta näeb, et teistmoodi käitumine on talle kasulikum. Karistamine pigem süvendab probleeme. Eriti karmid karistused selle eest, kui tema ainus möödaastumine seadusest on tarvitamine. Kui panna keegi selle eest vanglasse, omandab ta seal võib-olla negatiivseid käitumisomadusi juurde. See ei aita mitte kedagi.

Kasutegur on oluliselt suurem, kui inimesele, kes ei ole valmis tarvitamisest loobuma, pakutakse vajalikku abi.

Oluline on aidata tarvitajatel see periood üle elada, sest valdav osa inimestest lõpetab ühel hetkel narkootikumide tarvitamise nagunii. Sõltuvusse satub siiski väike osa.

Nendele, kes ei ole suutnud piiri pidada, tuleb pakkuda ravi. Nii suudame oluliselt paremini olukorda mõjutada, kui inimesi karistades. See tekitab neis vaid trotsi, usaldamatust ja süvendab sotsiaalseid probleeme.

Ometi kuuleme lugusid, kui keegi ei julge sõbrale abi kutsuda, sest kiirabiga koos tuleb ka politsei. Ent kui endal on annus taskus, on sel halvad tagajärjed.

Vanad hirmud on visad surema. Muudatus toimub kogemuste kaudu, ent tarvitajate kogukonnas on veel väga palju neid, kes on saanud karistada. Nad mäletavad seda ega usalda süsteemi. Vaatamata sellele, et politsei ütleb, et nad on muutunud oma praktikat. Alles siis, kui on piisavalt palju juhtumeid, kus tarvitamise eest enam karistada ei saa, tekib kogukonnas kindlus.

Ent on edusamme. Mul on hea meel, et juba mahuvad politsei, raviasutused, kahjude vähendajad, prokuratuur ja tarvitajate esindajad ühe laua taha.

ÜRO peaassamblee võttis detsembris vastu üldresolutsiooni, mis kaotas 25 aastat kehtinud poliitika: Loome uimastivaba maailma. Lõpuks leiti, et see pole võimalik. Kas te nõustute sellega?

Tegu on hästi olulise muudatusega. Ent sisust veel tähtsam oli seekord vorm. Seni võeti otsuseid vastu konsensuslikult ehk kõik pidid olema nõus, mis tähendas, et karmi poliitika pooldajad - Venemaa, Hiina, Filipiinid - takistasid igasugu muutusi. Nüüd viis üldine poliitiline olukord ootamatult selleni, et (Ukraina sõja) mõju avaldus ka narkopoliitikas. Esmakordselt otsustati ÜRO narkootiliste ainete komitees otsus vastu võtta häälteenamuse alusel ja seetõttu kadus dokumendist lõpuks ka uimastivaba maailm.

Roheliste erakond on pikalt seisnud kanepi legaliseerimise eest, nüüd on Reformierakonna noored sama idee taga. Kas Eesti on küps, et teema üle arutleda?

Meie oleme esialgu veel seisukohal, et Eesti ei ole küps, ent me ei ole ühiskonnas ka loosungitest kaugemale jõudnud. Aeg-ajalt teema kerkib, aga puudub põhjalik analüüs, mida see muudatus kaasa tooks. Kas kanep on ainus aine, mida legaliseerida? Tihti küsitakse, miks kanepit tohib, aga ecstasy’t ei tohi.

Tuleb kokku leppida, kust jookseb ühiskonnas see riskimäär, kui palju me oleme valmis ühe uue vabaduse eest maksma, kui selle tagajärjel suureneb tarvitajate ja sõltlaste arv. Kas ennetus- ja ravisüsteemid on Eestis piisavalt tugevad nende jaoks, kes vajavad sõltlastena abi? Kui me millalgi jõuame sellesse seisu, et oleme kõik vajalikud eeldused täitnud, siis võime tõsimeeli arutama hakata.

Ent praegu pööratakse poliitikas uimastite teemale nii vähe tähelepanu, et see küsimus tundub veidi ennatlik.

Kui palju meil on uimastitarvitajaid?

Täpseid arve keegi ei tea, sest uimastite tarvitamine on praegu Eestis seadusevastase tegevus. Küsitlusuuringud näitavad, et umbes neljandikul täiskasvanud elanikkonnast ja kolmandikul 15-16-aastastest noortest on uimastitega mingi kogemus. Sinna hulka käivad ka ravimid ilma arsti näidustuseta. See on ka üks uuemaid murekohti. Me ei ole kunagi varem näinud surmade puhul nii paljude erinevate ravimite korraga kasutamist kui nüüd.

Täpsemalt kuula järele saatest.