Suu kaudu hingamine tekitab mitmeid terviseprobleeme
Suu kaudu hingamine saab sageli alguse juba lapsepõlves, põhjustades hiljem mitmeid terviseprobleeme. Suu asemel nina kaudu hingamine on vajalik, kuna nina on justkui filter, mis puhastab, niisutab ja soojendab sissehingatavat õhku.
Suuhingamise vähendamiseks peab jõudma probleemi algpõhjuseni, mis võib olla seotud hingamistakistuse (suurenenud adenoidid), vale hambumuse, kroonilise nohu või traumaga.
Probleemid, mida suuhingamine põhjustab
Kui suu on pidevalt avatud, muutub suu väga kuivaks – sülg ei jõua oma puhastava toimega hambaid piisavalt kaitsta. Seetõttu tekib suuhingajatel rohkem hamba- ja igemehaigusi. Krooniline igemepõletik on aga näiteks üks riskitegur südame-veresoonkonnahaiguste tekkes.
Keele vale asetsemine suus võib tekitada öiseid hingamishäireid, näiteks norskamist. Kui me jääme magama, siis lõdvestub kogu keha, sealhulgas suulae-, keele- ja neelulihased. Sissehingatav õhuvool paneb lõdvestunud koed vibreerima – mida kitsam on hingamistee, seda tugevam on ka norskamisheli. Sellest võib aja jooksul areneda ohtlik haigus uneapnoe – tähendades magamise ajal esinevaid hingamispause.
Suuhingamine muudab näokuju
Suuhingajatel muutub näokuju aja jooksul pikemaks ja põsesarnad lamedamaks. Suu kaudu hingates ei saa hoida keelt vastu suulage, kus on selle õige koht. See võib omakorda põhjustada lõualuude kasvudefitsiiti – neil lihtsalt ei ole korrektselt kasvamiseks piisavalt stimulatsiooni. Ruumipuuduses hambad võivad hakata puseriti kasvama. Ka huulte kuju muutub – sageli on suuhingajatel huuli raske korrektselt koos hoida.
Suuhingamine mõjutab rühti
Pidev suu kaudu hingamine muudab rühti. Kui alalõug hoidub pidevalt tahapoole, liigub suus taha ka keel ja võtab kurgus ruumi vähemaks. Hingamisteedesse ruumi juurde tekitamiseks nihkub pea ette, mida keha kompenseerib alaselja nõgususega. Lisaks sellele, et kehv rüht mõjutab välimust, võib see ka tervisehädasid põhjustada, näiteks lihaspingeid tekitada.
Milliste sümptomite esinemist jälgida?
Aeg-ajalt hingavad kõik inimesed läbi suu. See aga ei tähenda automaatselt suuhingamist, millest saame rääkida siis, kui praktiliselt kogu aeg hingatakse läbi suu. Tõsiste murede ennetamiseks tuleks hakata lapsi juba väiksest peale jälgima. Valvel peaks olema enneaegsete beebidega, kelle lihastoonus on madal. Lapse puhul on kõige lihtsam jälgida, kas ta huuled on puhkeolekus omavahel kontaktis.
Oluline on kontrollida hingamist ka magamise ajal. Kui huuled on sageli lahti, hingamine kuuldav või esineb isegi norskamist, siis võib kahtlustada ninahingamistakistust. Lapseeas on suuhingamise põhjuseks enamasti suurenenud adenoid või allergiline nohu. Tähelepanelikumalt võiks jälgida lapsi, keda kimbutavad sageli ülemiste hingamisteede haigused. Nohuga, mis kestab lapsel üle kümne päeva, peaks pöörduma perearsti poole. Mida varem ninahingamine taastub, seda parem. Teadma peab aga sedagi, et suuhingamine võib jääda harjumusena püsima ka hingamistakistuse möödumisel.
Kui suuhingamisel lasta kesta, hakkavad lapsel tekkima hambumusprobleemid. Ortodontiline ravi on pikk ja keeruline raviprotsess, aga kui suuhingamine kestab ja keel jääb valesse asendisse, ei pruugi ortodontilise ravi tulemus püsima jääda. Seetõttu peab enne ortodontilise ravi algust või sellega koos hakkama taastama ninahingamist. Unimedi kliinikutes töötavad müofunktsionaalsed terapeudid, kes õpetavad, kuidas ninaga hingata, keelt hoida ja neelata.
Õige hingamine vajab harjutamist
Täiskasvanuna võib suuhingamine tekkida näiteks trauma tagajärjel, mis põhjustab ninahingamistakistuse. Tegu võib olla ka lihtsalt halva harjumusega, sest suu kaudu tundub lihtsam hingata. Enamasti on täiskasvanu suuhingamine aga pärit juba lapsepõlvest. Asja parandada püüdes peab arvestama, et luude kasvu enam nii palju mõjutada ei saa kui lapseeas, aga alustuseks võib küll ise end treenima hakata. Selleks tasub end jälgida ning hingata võimalikult palju nina kaudu. Soovitatav on seda teha ka kerge aeroobse treeningu ajal – olgu see kiire kõnd või sörkjooks. Kui nina kaudu hingamine harjutamisest hoolimata lihtsamaks ei muutu või sellega kaasneb halb enesetunne, peaks pöörduma perearsti poole, kes vajadusel suunab edasi ortodondi, kõrva-nina-kurguarsti või unearsti juurde.
Artikkel ilmus esimest korda 24. detsember 2021.