SUUR GALERII ⟩ Ülle Lichtfeldt: «Minu uusaasta lubadus on: ma võtan oma kilod tagasi!»

Hooaja finaalsaates oli Ülle veelgi hapram ja uljam ning julges koos partneriga end kogu Eesti rahva ees emotsionaalselt täiesti alasti võtta. Ja see läks hinge! Siirust ei suuda võita miski muu.

Milliste ootustega tantsusaatesse läksite, mida ette kujutasite, et juhtuma hakkab?

No mis ma keerutan – Marko [Mehine] ütles kohe esimeses trennis väga sihikindlalt: «Nii, Ülle, teeme siis nüüd nii, et me võidame selle saate ära!» Mina omaette mõtlesin, et elaks parem ikka üks saade korraga. Sest olgem ausad – nädalaga tants valmis teha ja poolte saadete pealt veel lausa kaks numbrit... See nädal on ju nii üürike. Pea iga õhtu olid mul veel etendused, sõitsin ühest Eestimaa otsast teise, keskeltläbi viis tundi päevas veetsin roolis. No ei olnud aega mõelda!

Mõelda polnud mahti, aga kõik läks siiski tõusvas joones?

Ei läinud üldse. Poole peal oli langus ka. Tekkis tunne, et kas ma ikka jaksan. Aga kui ekvaator oli juba ületatud, siis tekkis metsik hasart sisse ja tahtmine vähemalt finaali saada. Finaalis lasin täitsa vabaks – enda jaoks olin juba võitnud. Ma olin ainus naistäht, kes nii kaugele jõudis. Vastas olid ju ainult mehed. Ma isegi ei mõelnud võidule, ausalt.

Me kõik seal olime tublid. Alati oli mulle suur ehmatus, kui keegi välja langes, kõik olid nii paduandekad ja töökad. Aga selline see formaat juba kord on. Tuli see võit vastu võtta! (Naerab südamlikult.)

Eks ma muidugi olen õnnelik, aga kõige rohkem rõõmustas selle võidu tähendus Marko [Mehise] jaoks. Markole on see elutöö, ta on seda teinud viiendast eluaastast peale ja võit ju näitab selgelt, kui head tööd tema on teinud.

Millised olid teie trumbid teiste tantsutähtede kõrval?

Meile öeldi, et teil on megaägedad vaheklipid. Küsiti: kuidas te suutsite niimoodi nalja teha? Aga kui inimene on väga väsinud, siis ta ei mõtle enam.

Marko õpetamismeetodid ongi ekstreemsed, aga minu kui näitleja jaoks olid need vastuvõetavad. Need olid nagu mängulised etüüdid ja mina võtsin nii kergemini õppust.

See on ikka väga karm, raske töö! Aga ma ei kurda ka – kõik meie raskused, väsimus, pingutus on tühiasi selle kõrval, mida need inimesed läbi teevad, kes raske haigusega maadlevad. Tean paljusid, kes on vähiga läinud. Vahel mõtlesime: meie peame jaksama ja tegema nii hästi, kui me suudame. Kordagi ei tekkinud tunnet, et ah, teeme kuidagi ära... Me oleme mõlemad maksimalistid.

Kui palju treeningtunde ühe saate eel teha tuli?

Mina olen amatöör, üle kahe tunni ma ei jaksa, siis hakkab ikka aju suitsema. (Naerab.) Iga päev tegime: hommikul kihutasin Tartusse, seal harjutasime kella 16ni, et jõuda veel õhtuks etendusele. Ilma söögipausideta. Nädala lõpupoole vaheklipid, stuudioproovid. Pühapäeval tegime veel trenni, läbimängu valgusega, peaproovi publikuga ja õhtul otsesaade. Hommikust õhtuni tantsisime! No neid tunde tuleb nii palju, et mina neid küll kokku lugeda ei suuda.

Peaproov oli etendus mitmesajale inimesele, seal oli närv suuremgi. Salvestuse vahel toimus mingi ime – kõik võtsid ennast topelt kokku ja see metsik väsimus kaotas isegi kuidagi närvi ära.

Kas siis otse-eetris närvi üldse polnud?

Oi, seal ma alles avastasin, kui närvis võib inimene olla! Ma ei uskunud, et ma võin elus veel nii närvi minna ja nii hullusti karta. Oi, kuidas ma vahel kartsin, lausa talumatult! Aga selle vastu ei saagi midagi teha – astusin tantsuplatsile, viskasin kõik mõtted peast välja ja usaldasin partnerit. Ma ise poleks püstigi seisnud, jalad niimoodi värisesid! Andsin end täiesti tema hoolde ja kõik läks iseenesest paika.

Kõik staarid kahanesid kolinal, kui palju teil kilosid läks?

Minul läks seitse-kaheksa kilogrammi. Ega mul suurt midagi võtta polnud, aga kuskilt läks ikkagi väga palju veel. See ei ole enam kaunis. Minu uusaastalubadus on: võtan oma kilod tagasi.

Praegu pole ma saanud päevagi puhata – naeran, et nüüd on siis «minu missiaasta» viiekümnesena käes. Iga päev intervjuud, televisioon, hullumaja. Ootan seda päeva, mil ma ei võta isegi pidžaamat seljast ära. Viimase kolme kuu jooksul on mul olnud täpselt null vaba päeva.

Kuidas osalejate omavahelised suhted olid?

Nagu suur sõpruskond – kõik hoidsime kokku. Eriti hästi näitas seda võiduhetk: nad kogunesid meie ümber ja ma ei saanudki aru, kelle süles ma olen. Vahepeal olin Mehise ja siis [Marko] Kiigajaani süles... See suur kallistus oli selge märk, et oleme kõik väga-väga üks.

Just kuulsin, et salaja organiseeritakse jõulupidu, keegi ei taha veel lahku minna. Meie lõputants oli kummardus kogu tantsumaailmale. Ja kõik need inimesed selle saate taga olid vaimustavad!

Kui palju teil enne saadet kokkupuuteid tantsuga oli?

Täiesti puhas leht, võistlustantsust puudus mul igasugune arusaam. Liikunud ikka olen – koolis tegin akrobaatikat ja minu toonane kehalise kasvatuse õpetaja tegi kooli iluvõimlemise rakukese. Lavastustes olen tantsinud ja pisut peotantsu nuusutanud. Aga see kõik on midagi hoopis muud.

Praegu ma soovitan kõigile: minge julgelt tantsima. See annab nii palju rühile ja enesekindlusele. Tants teeb õnnelikuks ja aitab nii mõnegi mure või kaotuse vastu.

Marko [Mehise] tantsukoolis Respect käivad ka vanemad paarid, kurtsin neile, et mul ei tule välja, ma ei saa! Nemad ütlesid: «No mis sa muretsed? Sina teed nädal aega, meie oleme seda kümme aastat õppinud. Külla ta viimaks välja tuleb.»

Tantsutreening on elustiili osana väga hea: hoiab vormis, mõistus püsib helge ja selge ning aitab argihallusest välja tulla.

Mis võistlustantsu juures üllatas?

Alguses on see ehmatav, kui kokku kasvanud sa oma partneriga olema pead! Hakkad instinktiivselt eemale hoidma, aga nii pole võimalik tantsida. Võõra mehe vastas niimoodi olla... Aga seal pole midagi seksuaalset, seal on mõistuse ja hinge tasand. Annadki partnerile täielikult oma keha, oma hinge ja usaldad.

Televaatajate seas ikka nähti sädet ühe ja teise tantsupaari vahel...

Eks meile ka öeldi, aga see läks ühest kõrvast sisse, teisest välja. Suhted on muidugi head, oled hingega alasti, ei tee nägusid, meil ei olnud saladusi.

Meie pered olid meile igati toeks! Kaisa [Oja-Mehine] oli meil väga palju abiks nõu ja jõuga, muusikavalikutest, koregraafilistes nüanssides, temal oli naisena mulle lihtsam ette näidata, disainitud on minu kostüümid. Me olime nagu meeskond.

Marko ja tema abikaasa Kaisa jäävad mu lähedasteks sõpradeks elupäevade lõpuni. Kui kummalgi on abi vaja, siis ainult hüüdku, meie kodu on alati avatud.

Millised olid teie isiklikud lemmikhetked kõigi tantsusaadete jooksul?

Ausalt, ma panin igasse tantsu killukese oma hingest. Sügavalt läks mulle hinge Avatar – planeeti hävitatakse, raiutakse metsi, käib sõda ja võetakse kellegi kodu. See kõik ju toimub meie planeedil täna! Ja vaikuse tants jääb mind kummitama kauaks.

Teie tantsunumbrid olid alati lood, kuidas need sündisid?

Mina olen näitleja, ma olen harjunud rääkima lugusid, tahtsime alati midagi öelda. Ja Marko on mitmeteistkümnekordne Eesti meister. Panime need kaks kokku. Hämmastav, et meie mõtted liikusid alati ühes suunas. Mina tulin mõne ideega lagedale, Marko ja Kaisa vastavad: «Oi, Ülle, meie just mõtlesime ka selle peale.»

Ega mina ei tee ju vahet, kas lugu on aeglane valss või Viini valss, aina pommitasin lugudega, mis mulle lihtsalt meeldisid. Ja nemad täitsa naersid mu üle, südamlikult muidugi. See on koostöö – ega ilma ei saa.

Mida lisaks tantsule veel õppisite?

Ma olen juba selles eas, et midagi uut endast avastada on keeruline. Aga ka see on lahe – oo, ma ikka veel suudan. Ja saade andis mulle avarama vaate. Kipume jääma natukene klappidega ja minema mingisse oma vakku – seal ei näe enam, mis tegelikult ümber toimub. Praegu lõi pildi klaariks – kui palju on ilmas inimesi, kellel ei ole läinud nii hästi, kes maadlevad haigustega. Siis sain aru, kui hästi mul tegelikult on! Meil oli siiras soov maailma parandada, mitte kapselduda, ja vähiliidule raha koguda.

Ja see tempo! Teatris teed ju proove mitu kuud, aga seal oli iga nädal esietendus!