Esimene lumi jäi maha

Püsivaks lumikatteks nimetatakse kliimateaduses aega, mil maa on valge vähemalt 30 päeva järjest, kusjuures selle aja jooksul võib erandina olla kuni kolm lumeta päeva. Vähemalt lähema kümne päeva jooksul ei ole suurt sula ette näha. Kui seda ei tule ka detsembri keskel, siis oli püsiva lumikatte algus 20. novembri paiku, mis on Eesti eri paigus isegi soojenemistest mõjutamata 20. sajandi keskmisest 2–4 nädalat varasem.

Sel sajandil toimus midagi ligilähedast vaid 2007. aasta talve alguses, mil alates novembri teisest nädalast kõikus temperatuur null kraadi ümber ja mõnedes Ida-Eesti kohtades püsis lumi maas. 2012. ja eelmisel, 2021. aastal tuli lumi maha umbes nädal hiljem – novembri viimastel päevadel. Ida-Eestis jäigi maha.

Kuigi üksikuid lumehelbeid puistas siin-seal varemgi, sai maa valgeks esimest korda möödunud nädalal. Ka see on meie kliimas ebatavaline, et esimene lumi maha jääb – nii algab talv tavaliselt mandrilises kliimas, nagu Siberis.

Ebatavalise ilma põhjus ongi varakult „laiutama” hakanud Siberi kõrgrõhkkond, millest juba eelmises ilmaloos kirjutasin. Kui kahe nädala eest piirdus kõrgrõhkkond Venemaa Euroopa-osaga ja Skandinaavia kohal toimetavate madalrõhkkondadega kandus meile veel Atlandi ookeani ja Lõuna-Euroopa soojapoolset õhku, siis nüüdseks on kujunenud tüüpiline külma talve olukord: Siberi kõrgrõhkkonna loodeserv ulatub üle Soome Põhja-Skandinaaviasse, sundides tsüklonid liikuma lõuna poolt, üle Kesk-Euroopa ja Ukraina itta.

Rõõmsa üllatusena ulatus möödunud nädalavahetusel neist ühe sajutsoon Eestissegi lund puistama – Lõuna-Eestisse korralikult, põhja poole vaid kirme, millest maa valgeks sai.

Lähipäevadel muutub kõrgrõhuala asend taas veidi – see taandub Skandinaaviast ning laieneb Lääne- ja Kesk-­Euroopasse. Öised külmakraadid vallutavad ka Euroopa lõunapoolsema ala, välja arvatud päris Vahemere ääres.

Baltimaadel seevastu saab taas õhuvool kõrgrõhkkonna ja läänepoolsete tsüklonite vahel olema lõunakaartest, tuues Lääne-Eestisse mõned soojakraadid. Eesti idapoolses osas jääb temperatuur valdavalt alla null kraadi ja lumi püsib.

Detsembri alguses võib kõrgrõhkkond jaguneda kaheks ning lääne- ja idapoolse osa vahele kiiluda ägedam madalrõhkkond Põhja-Atlandilt, tuues meile null kraadi lähedase lume- ja lörtsisajuse ilma. Aga see on pigem aimus kui täpne prognoos.

Novembrile tagasi vaadates tuleb taas tõdeda, et kuu keskmine temperatuur ütleb meie kliimas üsna vähe: oodata on paljuaastasele keskmisele lähedast paari soojakraadi, mis aga koosneb kahest täiesti erinevast ilmaolukorrast: soojadest niisketest Atlandi tsüklonitest kuu kahel esimesel kolmandikul ja külmast kõrgrõhualast viimasel. Varsti saab näha, mis talve üsna järsule ja möödunud aastast veelgi varajasemale avaakordile järgneb.