JUHTKIRI ⟩ Pika habemega keelenõue grillib kohalike valimiste umbkeelseid (3)

Siin on oluline teada probleemi ajalugu: samasugune säte sisaldus kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses, aga ka riigikogu valimise seaduses aastail 1998–2001. Mis siis 2001. aastal juhtus ja miks riigikogu need sätted 21 aastat tagasi tühistas?

Toonase otsuse juures intrigeerib see, et algatajate seas olid kõigi ka täna valitsuskoalitsiooni kuuluvate erakondade esindajad. Ja mis veel kummastavam – keelenõude tühistamise kallal näägutasid keskerakondlased Mihhail Stalnuhhin ja Edgar Savisaar.

Lühidalt oli tegemist otsusega, mida toonane Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukate kolmikliit vaevalt oleks arutadagi võtnud, kui tegemist poleks olnud välise survega. Sel ajal ei kuulunud Eesti Euroopa Liitu ega NATOsse. Keelenõudes nähti kodanike põhiõiguste riivet ning see ähvardas kujuneda peamiseks takistuseks Eesti julgeolekule ülioluliste organisatsioonidega liitumisel.

Tagantjärele on keeruline öelda, mis oleks Eesti liitumistega juhtunud, kui vastav otsus jäänuks tegemata. Oluline on, et keeleoskusnõude tühistamisega samal ajal sätestati riigikogu asjaajamiskeelena eesti keel ja mingeid suuri probleeme pole keeleküsimus riigikogus tekitanud.

Päris nii ei ole see kohalike omavalitsuste volikogudes (KOV). Narva volikogus toimuv kerkis teravalt avalikkuse ette mõne kuu eest, kui teisaldati kunagisest okupatsiooniarmeest maha jäetud tanki. Üks volikogu liige pöördus septembri lõpus küsimusega õiguskantsleri poole, kes andis ühemõttelise vastuse, et seaduse alusel peab volikogu töö toimuma eesti keeles. 

Muuseas on täiesti lubamatu, kui Eestis tegutsevad erakonnad ja kohalikud valimisliidud vaatavad kandidaatide nimekirju koostades keeleoskusele läbi sõrmede.

Varasematel aegadel on räägitud, kuidas Narvas peetakse kõigepealt volikoguliikmete mitteametlik istung vene keeles, et seejärel kõik otsused ametlikul istungil eesti keeles ära vormistada. Ühesõnaga: kohalikes volikogudes on keeleprobleem olemas.

Ilmselt ei saa väita, et aastail 1998–2001, kui kehtis kandidaatide keeleoskusnõue, probleeme polnud. Need olid samuti 1996–1998, kui volikogus töötamiseks vajaliku keeleoskustaseme kirjeldus sisaldus valitsuse määruses.

Kindlasti on aga sellise keelenõude olemasolul distsiplineeriv mõju. Muuseas on täiesti lubamatu, kui Eestis tegutsevad erakonnad (ja kohalikud valimisliidud) vaatavad kandidaatide nimekirju koostades keeleoskusele läbi sõrmede.

Venemaa agressioonisõda Ukrainas on tekitanud Eestis küsimusi nii passiivse kui ka aktiivse valimisõiguse kohta KOV tasandil. Kas agressorriigi kodanike õigus volikogu valida on julgeolekuoht ning kuidas tagada volikogude töö eestikeelsus?

Kandidaatidele nõuete esitamisel on piirid, näiteks tohib rahvaesindaja olla saamatu. Samas maksab meenutada, et aastaid tagasi (1998) ­läbis KOVi keelenõue riigikohtu hindamise.

Eriti justiitsministeeriumilt, aga ka kõigilt poliitikutelt ootame nende probleemide puhul sisulisi lahendusi, mitte valimiseelset punktikorjet.