SUVERAAMAT ⟩ Alen Veziko soovitab kahte sügava mõttega raamatut

David Attenborough, «Üks planeet, üks elu»

Aleni sõnul on David teadupoolest BBC kõige kuulsam loodusfilmide ja – saadete tegija ning on ühe oma filmi järgi kirjutanud raamatu, kus räägib sellest, et inimkond või planeet Maa, on teel hävingu ja huku poole. «Kõige suurem kaos või probleem, mis meil siin on, on loodusliku mitmekesisuse kadumine ülisuurel kiirusel. See ei ole lihtsalt see, et kuskil raiutakse tohutult palju metsa või püütakse tohutult palju kala. Me teame, et kalavarud ookeanis on metsiku kiirusega vähenenud, kalu süüakse aina rohkem. Räägiti sellest, kuidas ka mikroorganismide tasandil on toimumas liigikadu ja hävinemine, see jõuab ka lõpuks omapoolsete ettepanekuteni. Ma ei ole veel seda raamatut otsast lõpuni läbi lugenud, olen seda sirvinud ja siit-sealt lugenud. Mulle meeldib selle raamatu juures see, et see ei ole varurohelise kirjutatud raamat, vaid ta vaatab üsna realistlikult seda kõike, kuidas me ühtpidi oleme kõik selles süüdi ja teisipidi ei ole meist keegi süüdi - see ongi aastasadadega tekkinud probleem,» räägib Veziko.

Muusik soovitab raamatut kõigile neile, kes soovivad oma silmaringi avardada ning Aleni sõnul on raamat ka väga hästi kirjutatud. «Kui 20 aastat tagasi räägiti sellest, et meil on kliimasoojenemine ja globaalne katastroof on kohe-kohe käes, siis seda teemat on koguaeg edasi lükatud. Koguaeg käib sama jutt, et tehakse järjekordne konverents, kus jälle räägitakse, et teeme uue töögrupi ja hakkame seda lahendama. Tegelikult see kõik on käes. Teatud teadlaste arvates on võibolla juba liiga hilja, et seda protsessi pidurdada ja võibolla me olemegi juba hukule määratud, vähemalt see ühiskond on selline planeet ja elukorralduse kujundus. Me ei saagi seda allakäiku enam pidurdada, sest hävinemine läheb järjest kiiremaks - kõikide asjade lõppemine, metsik ressursi raiskamine. See spiraal saab aina hoogu juurde ja võibolla seda ei saagi enam kinni pidada. Ma arvan, et see ongi see põhjus, miks kõik peaksid seda lugema või mõtlema selle kõige peale, miks see nii on ja mida meie reaalselt saame ära teha.»

Alen lisab, et tema pole siiski see inimene, kes ütleks, et kui plastikust joogikõrred McDonaldsis ära keelati, siis nüüd on maailm palju puhtam - kui vaadata statistikat, siis probleem ei seisne tegelikult selles, vaid näiteks kalavõrkudes mis plastikuna ookeanisse jääb. «Joogikõrte vahetamine on loomulikult hea samm, aga see on väga väike asi. Ma ei tea, kas ta selles konkreetses raamatus sellest kirjutas, võibolla oli see mingi teine, aga mõtlema selle peale peaks igaüks.»

Oliver James, «Asi pole geenides. Tõelised põhjused, miks lapsed sarnanevad oma vanematega»

Kõnealuse raamatu ostis Alen siis, kui teadis, et saab jälle isaks. «Siin arutatakse nendel teemadel, et meile on väga pikka aega räägitud, et väga paljud asjad tulevad geenidest. Näiteks, et saame geenidega kaasa selle, kuidas me käitume, millised on meie meeleolud ja nii edasi. Selles raamatus aga räägitakse, et väga paljud asjad, mida siiamaani arvati, et tuleb geenidest, on tegelikult meile hoopis sisse õpetatud ehk kuidas meie kopeerime oma vanemaid ja meie lapsed hakkavad kopeerima meid,» sõnab ta.

Alen hakkas poes raamatut nähes mõtlema sellele, kuidas ka tema ise teeb ja räägib teatud asju nagu tema isa või näiteks hoiab veinipokaali nagu tema ema. «Ma mõtlesin just selle peale, et ma olen seda varemgi tähele pannud või täheldanud, et sellised asjad on olemas. Kuidas ma räägin teatud asju nagu minu ema ja ütlen teatud asju nagu minu isa. Siis mõtlesin, et ma võtan ja loen selle raamatu läbi, sest see tundus väga huvitav. Kus seda lugeda, on omaette küsimus.»

Aleni sõnul pole tegu siiski kerge raamatuga, sest seal on ka näiteid ja teemasid, mis on seotud väärkoheldud laste ning koolikiusamisega. «Kuidas väärkoheldud või valesti kasvatatud lapsed on hiljem oma edasises elus suurtes probleemides. Seal on juttu ka koolikiusamisest, kuidas see, kes kiusab, tihti on kodus või kellegi teise poolt kiusatud. Kõik need asjad, millest me täna räägime ja peaks rohkem rääkima. See tundus huvitav. Kui sa kasvatad last või lapsi, siis võibolla panna ise tähele või mõtestada oma mingisuguseid käitumisi. Ma olen naljaga pooleks öelnud oma tutvusringkonnas ja sõprade hulgas, et kui mehed peaksid lapsi kasvatama, siis inimkond sureks välja - süütenöör on natuke liiga lühike selle jaoks. Meil on see olemas, aga lapsed suudavad meid suhteliselt kiiresti endast välja viia, naistel tuleb see märgatavalt paremini välja.»

Muusik lisab, et eelkõige kõnetaski raamat teda sellepärast, et saada rohkem teadlikumaks sellest, kuidas lapsi kasvatada, sest tänasel päeval on laste kasvatamine väga praktiline ja vajalik oskus. «Ma arvan, et kõigil lastevanematel on aegajalt mõistlik mõtestada või anda endale aru, miks me teeme teatud asju nii nagu me teeme ja miks me käitume nii nagu me käitume. See ei ole ka ainult laste kasvatamise osas, vaid üleüldiselt suhtluses. Siin raamatus räägitakse ka sellest, kuidas me täiskasvanutena omavahel suhtleme, me oleme ikkagi mingid rollid võtnud üle oma vanematelt ja vanavanematelt.»