Troopilised temperatuurid, traadised detsibellid, koledad inimesed...

Sündmus, millest jutt käib, on läinud nädalavahetusel Vana-Vigala vanas mõisapargis juba 21. korda toimunud Hard Rock Laager – kohalike metallistide mõttelise koguduse spirituaalne kodu, iga-aastase palverännaku sihtpunkt; üritus, mille külastajate enamik paneb end paariks ööpäevaks lageda taeva all mõnuga kange alkoholi, traadiste detsibellide ning kõrvetavate päikesekiirte ja/või uputavate vihmahoogude risttule alla.

Kuna Laagri miljöös ja eetoses on millegipärast oluliselt rohkem pungivaimu kui keskmiste Euroopa laiatarbe metal-festivalide puhul üldiselt kombeks, annab siin tooni äraspidine esteetika: mida koledam, seda kohasem. (Pangu hea lugeja tähele, et ma ei kasutanud mitte inetuse, vaid koleduse kategooriat, mis viitab rohkem imagoloogiale kui füsioloogiale.) Kõnealuse ürituse püsikaader on justnimelt kole – ning seda sellisel moel ja määral, et ühtegi korralikku ööklubisse või restorani neid sellistena ilmselt sisse ei lastaks; hotellis küsitaks kahjutasu igaks juhuks juba ette.

Laagri meessoost klientuur jaguneb väliste vaatlusandmete põhjal otsustades laias laastus kahte gruppi: a) need, kes on oma stilisti ja juuksuriga pöördumatult tülli läinud (pikkade hooldamata juustega tumedates kaltsudes tegelased); ning b) need, kes viibinud veel hiljuti pikalt ja tegusalt kuskil kinnises karistusasutuses (siilisoenguga, musklis ja kõrvuni täis tätoveeritud).

Paljude külastajate silmavaate, sammu ja jutu järgi võiks arvata, et nad on jooksus või vabakäigu välivisiidil mõnest kinnisest raviasutusest. Üks mu mittemetallistist tuttav, kes aastate eest kogemata festivali ajal Vana-Vigalasse sattus, jõudis hobipsühhiaatrina peale Laagri demograafilise olukorraga tutvumist kiiresti kõigutamatule seisukohale, et enamikule siinsest rahvast võiks kohapeal kiirmenetluse korras kohe diagnoosi ära panna ning vilkurite ja sanitaridega auto järele saata.

Ma arvan, et tema tähelepanekud olid terased, ent diagnoosid ekslikud. Laager toob enamasti inimesest välja parima – arvaku peavoolumeditsiin, mida soovib. Laager on iselaadne pop-up-lollidemaa, kus igaüks saab olla tema ise. Siin tulevad ka korralikud kontoriametnikud ja ontlikud pereemad kapist välja mitte üksnes hevikate, vaid ka kalkaritena (kui kasutada puhtast nostalgiast kaheksakümnendate sõnavara).

Hard Rock Laager on ühtaegu nii muusika- kui elustiilifestival, kus annavad tooni peamiselt vana kooli metallistid, nii rahva seas kui laval võib kohata ka punkareid ning gootisid. Traadikultuuri arhailisemate (hard rock, heavy metal), nooruslikumate (metalcore), mudasemate (crust), kommertslikumate (symphonic metal, groove metal), intellektuaalsemate (progressive metal, avant-garde metal), tantsulisemate (industrial), uuemate (eelkõige stoner, neo folk, drone, post hardcore ja post metal) ja ka äärmuslikumate (nt grindcore, powerviolence) lainete esindajad ei näi eriti samastuvat ei siinse eeskava ega klientuuriga.

Oh ajad, oh kombed!

Nagu elu on näidanud, jäävad iga-aastastele külastajatele festivalid meelde eelkõige läbi kolme aspekti: a) peaesinejad, b) ilmastikutingimused ning c) isiklik joobeaste (kui viimane satub olema liiga kõrge, siis langevad kaks esimest mõistagi ära).

Lähtudes heast tavast ning otsapidi kindlasti ka peakorraldaja Kaido Haavandi (suur tänu ning jõudu ja jaksu!) muusikalisest lastetoast, on Laagri peaesinejad tulnud kõigi nende kahe kümnendi jooksul vaid üksikute eranditega peamiselt black metal-, death metal- ja doom metal-ansamblite hulgast. Tänavune bändivalik ühtaegu nii kinnitas ja kinnistas kui ka rikkus seda reeglit. Muu hulgas sellega, et black metal’it ei viljelenud ükski(!) festivali 22 artistist.

Peale kahte vahepealset aastat, mil koroonakarantiini tõttu said Laagris lavale vaid kodumaised artistid, saabus sedapuhku piiri tagant koguni kuus bändi. Minu jaoks, kelle elupõline lembus death metal’i vastu on erialaarstide arvates põhjuslikus suhtes liiga õnneliku lapsepõlvega, oli tänavu mõlema festivalipäeva lõpus tordiks kirsil üks saadik surmametalli kuld­ajast: reedel Pestilence Hollandist ja laupäeval Benediction Inglismaalt.

Mõlemad tõid mulle ning ilmselt veel paljudele minuealistele – 21. sajandisse eksinud 20. sajandi inimestele – rahustavaid teateid üleüleüle-eelmisest kümnendivahetusest; ajast, mil metal oli veel suurem kui elu ning näis vahendavat teateid tegelikkusetagusest tegelikust tegelikkusest.

Death metal’i alkeemiline valem pole, nagu need kontserdid taas kord tõestasid, vahepealse ajaga sugugi vananenud ega väsinud. Kui kõlaritest hakkab kostma kitarride madala häälestusega distortion-saund, mis peab armunute kahekõnele omase õrnusega dialoogi kuulipildujalindilt tulevate basstrummivalangute ning koriseva vokaaliga, läheb mul alati ihu (eelkõige kael ja süda) meeldivalt imelikuks ning ma hakkan jälle uskuma, et elul on tegelikult mõte; et kõik inimesed on ilusad ja head; et on Marsilgi kord õites õunapuud jne.

Pestilence mängis peaaegu täies pikkuses ette oma 1991. aastat pärineva klassikastaatuses albumi «Testimony of the Ancients» – plaadi, mida tegema hakates oli grupi juht, kitarrist (ja värske solist) Patrick Mameli otsustanud, et ta tahab tegelikult olla Chuck Schuldiner. Seega on see album otsast lõpuni täis ansamblilt Death laenatud (mõni ütleks varastatud) muusikalisi üksusi, mida võib eufemismi korras nimetada stiilitsitaatideks.

Vana-Vigala jõekäärus pani Pestilence nii saundi kui tempo liinis vanadele lugudele rohkem musklit sisse ning iseäranis hästi (ja varasemaga võrreldes veelgi chuckilikumalt) kõlas Mameli vokaal.

Pestilence’i loomebiograafias on minu lemmikuks 1989. aastast pärinev album «Consuming Impulse» – plahvatusohtlik segu üleõitsenud thrash’ist ning proto-death’ist. Sellelt tuli ainsa palana lõpulooks ettekandele igihaljas «Dehydrated»: minu tänavuse Laagri esteetiline ja emotsionaalne kõrghetk, mille avataktide ajal tegin oma kuus päeva varem ühel teisel üritusel Judiciary lava ees murtud katkist ribi hetkeks unustades ja trotsides spontaanselt koguni kaks valusegast ja kobavat sammu moshpit’i suunas.

Seda on küll tore näha, et tänavu oli pit’is festivali jooksul keskeltläbi rohkem rahvast kui varem, aga vana ja kohanemisvõimetu inimesena ei suuda ma mõista, miks on ka vana kooli death metal-artistide esinemise ajal saanud moshpit’ist, kus minu nooruses valitses sõbralik, kuid intensiivne füüsiline vägivald, nüüd peaaegu täiesti kontaktivaba circlepit: maastikukross, mis käib Laagri pealava jõepoolsemal lavaesisel maapinna ebatasasuse tõttu veel pealegi mäest üles ja alla ning välistab seega kokkupõrked vastassuunas liikuvate inimeste vahel, sest ülalt tulijal on sõltumata kehakaalust suur (ja meditsiinilisest aspektist taunitav) massieelis.

Oh ajad, oh kombed! Mina suren loodetavasti kõrges eas ja selge mõistuse juures, aga kardetavasti taipamata, kuidas on saanud ja jäänud kokku death metal ning circlepit. See üks kaasaja elu kõige nörritavamaid nähtusi rahvusvahelise imperialismi, kliimasoojenemise, palgavaesuse ja poliitilise populismi kõrval.

Benediction on bänd, kel pole lasknud varem minu suurte lemmikute hulka tõusta peamiselt Dave Ingrami väheveenev vokaal. Kuid kontserdil üllatuslikult seda probleemi üldse polnud. Ning pealegi kõlas ansambli muusika, mis on death metal’i kaanonis minu jaoks natuke liiga middle of the road, elusast peast nagu puhas kuld. See masinlik primitiivsus, sirgjoonelisus ja massiivsus tegi Benedictionist tunniks ajaks minu lemmikbändi. Mis on ilmselt ülim, mida ühe kontserdiga võib saavutada.

Metal ja meta-metal

Metal-muusikaga käib ikka kaasas pooleldi pühalik paatoslikkus – midagi sellist, mis eristab teda suuremast osast ülejäänud popmuusikast. Suurtes kogustes (nagu näiteks festivalil) võib see muutuda väga väsitavaks. Tänavuses Laagris pakkus sellele probleemile kõige efektiivsemalt leevendust Devin Townsend – kanada geenius, kes on end alati väga selgesõnaliselt ja selgekõlaliselt distantseerinud metal’i subkultuuri muusikalistest klišeedest ja käitumuslikest stereotüüpidest.

Oma seekordse etteaste alguses lausus ta publikule muu hulgas: «I feel fat and old – which is a beautiful combination for metal!» Peaaegu kogu tema looming on iselaadne meta-metal, millega tal on õnnestunud saavutada seninägematult hea ja isikupärane balanss traadikultuuri ning selle paroodia vahel. Townsend saeb pidevalt oksa, millel ise istub, aga läbi saetud ei saa. Seda on põnev jälgida. Ta on sõnaosav, sarkastiline ning naeruväärsuseni musikaalne. Minu muusikalist g-punkti puudutasid tema kavas eelkõige Strapping Young Ladi kunagisest repertuaarist pärinevad palad.

Skiltron Argentinast pani paatosega nii üle, et muutus (tahtlikult ja teadlikult?) ühtaegu omaenese karikatuuriks. See kõik jättis nii helis kui pildis mulje, justkui oleks Manowar otsustanud hakata folk metal’it tegema. Ka grupi solist oleks nagu mõnelt Manowari albumi (nt «Triumph of Steel») kaanelt maha astunud. Väga lahe!

Sama vagu, ehkki hoopis eneseiroonilisema sahakalde nurgaga, kündis ka lätlaste Varang Nord, mis tõi Laagri väikese lava ette Viljandi folgifestivali vaibi ning korraldas pit’is korraliku tantsupeo. Silma- ja kõrvailu pakkus mosh’iv tüdruk karmoškaga – mis sa, vaevatud hingeke, veel oskad tahta!

Väliskülalisest tõi «kultuursemaid» ja «moodsamaid» kõlasid eelkõige USAst pärinev Baroness, kellega mina, vanamoodne ning äratallatud kõrvadega tagurlane, veel ühele lainele pole saanud. Minu jaoks kõlavad nad kui veega lahjendatud Mastodon.

Lõpetuseks esitan tänavuse festivalimelu käigus tahtmatult pealtkuuldud ning meeldejäänud lausete esikolmiku: «Ma ei tea, kelle telk see oli, milles ma magasin», «Mul on James Hetfieldi käepael!» ja (üks tüdruk teisele) «Kas sa tisside vahele oled pannud?».