SIIL 2022 ⟩ Vaid tunniga sai elupõlisest tsiviilist sõduri moodi mees (1)

Tema ja veel paarkümmend reservväelast sõitsid bussiga ligi tunnikese formeerimispaika, kus õnnestus jälgida, kuidas samm-sammult sai tuisupäisest noormehest sirge rühiga sõdur.

«Teadmatus. Meid sõidutati bussiga metsade vahele suurte kaarhallide juurde. Sõit kulges lustakas meeleolus, sest ülejäänud mehed tundsid üksteist juba varem. Visati nalja ja meenutati varasemaid kogemusi. Mul aga tekkis küsimusi aina juurde ja juurde,» meenutas Punamäe. Järgnevast pildid ja pildiallkirjad.

Nagu pildilt ka näha, siis kerge ärevus oli ikka sees. Päev kuidagi uniselt alanud ja ei teadnud mida oodata.

Üritasin teha head nägu.

Seda seetõttu, et elus esimest korda olin sattunud keskkonda, kus mehed käivad ringi relvadega ja kõigil seljas kuulivestid. Mehed selgitasid paari lausega, kuidas sõduriks muundumine toimuma hakkab. Varsti näen ka mina selline välja!

Vestid, kiivrid, kindad ja muud varustus ootas laual nagu müügiletil. Siin proovides sai leida õige ja sobivaim suurus.

Esimese asjana tuli erinevaid riideesemeid proovida. Milline suurus mulle sobib? Kas M, L, XL? Olemas olid ka XXXL suuruse killuvestid. Hiljem selgus, et õige suurusega killuvest on juba pool võitu.

Sel momendil kui kiivrit pähe proovisin, sain aru, et ülejäänud mehed on minust ikka mitme sammu võrra ees. Nimelt jäi liin minu tõttu veidi toppama, kuna ei osanud kohe kiivrit lõua alla kinnitada. Ja siis seda lahti võtta. Kaitseväe kiivrite kinnitusklamber on veidi teistmoodi.

Proovida tuli ka kindaid. Sain Tamrexi kindad, number 12.

Igaks juhuks valisin numbri võrra suuremad saapad, et kuskilt pitsitama ei hakkaks ja jalga saaks tõmmata vajaduse korral ka paksemad sokid. Etteruttavalt võin öelda, et villaseid sokke tarvis ei läinud. Mulle anti lõpuks jalanõud, millega elukutselised armastavad käia talviti.

Vot see hetk – nagu ka kergest muigest näha on – on mul eriti hästi meeles. ASJU JA KOTTE ROHKEM KUI KÄSI. Kogu seda tavaari tuli ka edaspidi kaasas kanda.

Kohe teine tera! Vormi selga tõmbamine ajas justkui iseenesest selja sirgemaks, silmavaate selgemaks ning meele teravaks.

Ja siis toodi mind taas maa peale tagasi. Järgmise laua juures küsiti: Mis on teie auaste?

Pärast mõningast kõhklust vastasin selgelt ja konkreetselt: puudub! Paguneid mulle ei jagatud.

Isiklikud asjad pakkisime rohelisse võrkkotti. Selle saan tagasi, kui õppus läbi.

Kuulivesti tõmmati mulle selga nelja sekundiga. Neid sekundeid näeb järgnevatelt piltidelt.

Kuulivest sai selga tihedalt keha lähedale ja kõvasti.

Häirivam oli aga kiiver, mille rihmu ma veel kohendada ei osanud.

Vaevalt olin angaarist välja jõudnud ja kogu varustusega jälle teisele poole angaari jõudnud kui tulevased kaasvõitlejad juba mikrofoni ja kaamera nina ette torkasid ja esimesi muljeid pärima hakkasid.

Põsed punnis ja segadus hinges anti mulle kätte relv. Galil SAR ­­– see tähendab, et relv on lühema vintrauga, natuke kergem ja mugavam kanda. Varsti saab püssi lasta. Loodan, et varustusest midagi ära ei kaota. Kõige olulisem, et relva. Seda tuleb kaasas kanda ka siis, kui tuleb minna puu taha näiteks põit kergendama. Ees ootab elu metsas.

Lõpuks kohanesin uue olukorraga ning tehtud sai ka kohustuslik sõduripilt emale, pruudile ja juba kaitseväes käinud sõpradele. (Jah, ma tean, et kogenud sõdurite hinnangul on mu varustuse ja vormi juures veel päris mitu asja valesti. Aga selleks ju õppus ongi, et õppida!)