Pea kõik maakonna künnivaresed on koondunud ühte kohta (1)
/nginx/o/2023/02/10/15130512t1h59ab.jpg)
20. mai 2022, 23:55
- Künnivaresed Vana-Pärnu kalmistul on ametnike kaalutletud otsus.
- Need linnud ei lähe pesade eemaldamise järel linnast ära, vaid kogunevad parvedena uude kohta.
- Spetsialisti sõnul tuleb valida, kas tahta kolooniat kalmistule või inimeste akende taha.
Saanud küsimused Vana-Pärnu surnuaias inimesi terroriseerivate vareste kohta, viib keskkonnaamet mind hoopis linna-, mitte metsatiirule.
Metsas on niisama suur tõenäosus vaagu väljaheitega pihta saada kui linnadžunglis kõrghoonete vahel inimese omaga. Elus võib kõike ette tulla ja kunagi pealinnas Solarise keskuses valaski üks mees end ETV “Ringvaate” saate taustal iseenda virtsaga üle, aga vares on siiski linnalind.
Nad ei kao kuhugi
Kunagise Pärnu maavalitsuse maja juures Jakobsoni pargis tunnistab keskkonnaameti loodushoiutööde büroo juhataja Eike Tammekänd, et mullu kevadel tahtis Pärnu linnavalitsus siin künnivareste pesad puude otsast alla tuua, aga nemad ei lubanud. Tammekännu jutu järgi on aastatepikkune kogemus näidanud, et kui künnivareste pesad puuvõradest eemaldada, ei lahku nad linnast, vaid valivad läheduses mõne muu koha. Ta leiab, et niisiis võiks lasta varestel pesitseda seal, kus nad inimesi kõige vähem häirivad.
Linlastelt tuli palju kaebusi ja sel kevadel amet siiski lubas omavalitsusel Jakobsoni pargis pesade kallale minna. Küll leiab Tammekänd, et Vana-Pärnu kalmistul võiks varesed rahule jätta.
Metsakännu teadmist mööda pesitsevad künnivaresed Vana-Pärnu kalmistul juba 1980. aastatest.
Keskkonnaamet on lubanud pesi eemaldada kohtades, kus liigub enam rahvast ja varesed häirivad inimesi rohkem, näiteks koolide, lasteaedade, mänguväljakute, Ravi tänava õendus- ja hooldushaigla juures. “Ilmselgelt on need kõige tundlikumad kohad,” märgib Tammekänd.
Künni- ja hallvares
Varesed, kes parvedena ühte kohta koonduvad ja pesitsusajal (inimese arvates) hirmsasti lärmavad, on künnivaresed, kes otsivad mullast toiduks ussikesi. Künnivaresel on hästi suur nokk, mida on hea maasse torgata. Hallvaresel sellist nokka pole.
Linnas sageli prügikastidest rämpsu välja kiskuvaid hallvareseid on kolm korda rohkem kui künnivareseid, aga neid me nii palju ei näe, sest nemad elavad hajali.
Peale künnivareste satuvad hallvaresedki surnuaeda. Nemad on need, kes lükkavad kalmistul küünlaid ümber, õgimaks küünlavaha, ja tirivad lilli vaasist välja, joomaks vett.
Künnivares on järjepidev. Kui otsustatakse nad kuhugi mujale ajada, tuleb pidevalt, üle päeva, pesaalged puude otsast alla lükata. Et nad saaksid aru, et neid ei taheta sinna, annaksid alla ja otsiksid koha, kust neid ära ei aeta.
Kui künnivaresed kusagilt minema ajada, ei pruugi nad elama asuda sinna, kus resideerivad nende liigikaaslased, vaid otsida täiesti uue koha.
Meile on paljud helistanud ja öelnud: “Mingu metsa!” Aga vares ei lähe, ta elab inimese juures.
Eike Tammekänd, keskkonnaameti loodushoiutööde büroo juhataja
/nginx/o/2022/05/20/14564803t1h2e7a.jpg)
Keskkonnaameti loodushoiutööde büroo spetsialist Liisu Aulik toob näite, et Rääma kooli juurest männikust kolisid künnivaresed hiljuti pesade eemaldamise järel Ehitajate tee lähedale korterelamu õuele. Nad häirisid elanikke. Enam ei olnud võimalik pesu kuivama panna, autodki said pidevalt pihta.
Keskkonnaametini pole jõudnud teavet selle kohta, et Jakobsoni pargist lahkumise järel oleksid künnivaresed jõudnud mõnda täiesti uude kohta. Tammekänd ja Aulik arvavad, et nad lendasid Vana-Pärnusse. Nagu kõik teisedki Pärnu künnivaresed, kelle pesi märtsi lõpus linnas eemaldati.
Aulik tõdeb, et Vana-Pärnu kalmistu on ainus koht, kus Pärnus on praegu varestega probleeme. Terves maakonnas pesitsevat künnivaresed üksnes Pärnus ja Lihulas.
Ajaloolised pesitsuspaigad
Tammekänd on ajalugu uurinud. Ta teab, et umbes 30 aasta eest oli künnivareste arvukus kolm korda suurem. Oli mitu suurt kolooniat, näiteks Koidula pargis bussipeatuse kohal ja kuursaali kõrval, kus praegu on Valgre kuju.
Põlde on jäänud vähemaks ja vahepeal on üksjagu ehitatud. Niisiis ongi haljasaladel ja põldudel toitu otsivate künnivareste arvukus märkimisväärselt vähenenud.
Üksvahe elutsesid künnivaresed Tammekännu sõnutsi ainult Vana-Pärnu kalmistul, kuni hakkas tulema kaebusi. Keskkonnaamet lubaski linnavõimul pesi eemaldada. Siis hakkasid varesed aga laiali pudenema. “Kui sa lõhud suure koloonia, siis see jaguneb,” selgitab Tammekänd, kelle sõnutsi jõudsidki need tumedad sulekandjad mööda linna laiali. “Lõppkokkuvõttes probleem ei lahenenud, nad kolisid järjest ebasobivamatesse kohtadesse.”
Niisiis on amet kaalunud ja otsustanud, et künnivaresed jäägu kuhugi paigale. Kalmistu on võimalikest kohtadest parim: seal käib inimesi, aga mitte liiga palju. Nad on soovitanud, et linn võiks seal inimestele koristamisel appi minna.
Linnavõim ei usu keskkonnaametnikke
Pärnu linnavalitsus ei taha midagi kuulda keskkonnaameti soovitusest hauaplatside pesemisel kodanikele appi minna. Nemad on jäigalt varesepesade eemaldamise usku, olgugi et keskkonnaametnike jutu järgi suunduksid needsamad varesed siis suvepealinna parkidesse, linlaste akende alla ning mõne lasteaia ja kooli õuele.
“Esiteks ei ole linn sellise lisatöö ja ressursikuluga surnuaia hooldamisel arvestanud,” selgitab Pärnu linnavalitsuse kommunikatsioonispetsialist Anu Villmann, kelle arvates saanuks pesi eemaldades tekkinud olukorda eos vältida.
Samuti ei saavat omavalitsus erandkorras probleemset osa surnuaiast pesta, kuna hauaplatside hooldamine pole linna, vaid nende kasutajate kohustus.
“Tõsi, praegu on hauaplatsi kasutajatel kõnealuses kohas väga raske sellest kohustusest kinni pidada, kuna täna lindude roojast ära puhastatud hauatähised on homme suure tõenäosusega juba uuesti mustad,” möönab Villmann. “Seetõttu ei saa linngi praegu nõuda vareslaste koloonia rünnakute alla jäävate hauaplatside kasutajatelt sellist puhtust nagu muul ajal.”
Villmann lisab, et küll saab igaüks oma hooldatava kalmu korda teha, kui pesitsusaeg lõpeb ja pojad pesast lahkuvad.
Villmann toonitab, et kui Pärnu linn on varasematel aastatel Vana-Pärnu kalmistul järjekindlalt pesi eemaldanud, on olukord muutunud seal rahuldavaks. Ta sedastab, et kahel viimasel aastal pole keskkonnaamet linnale Vana-Pärnu kalmistult pesade mahavõtmise luba andnud, ehkki linn on seda küsinud ja põhjendanud, miks.
Sellegipoolest on linnavalitsusel kindel plaan järgmisel aastal ja edaspidigi Vana-Pärnu kalmistul varesepesade mahavõtuks luba küsida. “Seega sõltub keskkonnaametist, kas linn saab need pesad sealt kõrvaldada ja probleemi vähendada,” lausub Villmann.
“Pärnu linnavalitsuse hinnangul ei ole kalmistu vareslaste pesitsuskohaks sünnis koht, kuna tegemist on lahkunute viimse puhke- ja mälestuspaigaga, mida peab austama,” toonitab Villmann.
Sõidame läbi mitu kohta, kus veel hiljuti oli palju künnivareseid, aga nüüd on tõepoolest õhk puhas: Tammsaare kooli õuel puistus, õendus-hooldushaigla juures, Räämal männikus.
Linlasele oleks ehk ideaalne, kui varesed tuleksid siia, tõden, kui Tammiste teel Niidu metsa kõrval sõidame.
“Meile on paljud helistanud ja öelnud: “Mingu metsa!” Aga vares ei lähe, ta elab inimese juures,” tõdeb Metsakänd.
Vares on avalik pesitseja ja lärmakas, teda on juba kaugelt näha ja kuulda. Metsas paneksid röövlinnud vareseid kohe tähele ja pistaksid nad nahka. Metsalinnud peidavad oma pesi aga väga hoolikalt.
Vana-Pärnus Merekalda teel mänguväljaku kohal on võrad varesepesadest puhtad, ehkki siiagi on neid tehtud. Samal tänaval natuke maad eemal on neid omajagu. Sel aastal otsustas linn sel uulitsal pesi eemaldada ainult mänguväljaku juurest. Eramud jäävad siia koondunud varestest üle tee, kuid keskkonnaametile pole siit kandist kaebusi jõudnud.
Praegugi on siin vaikne, ehkki varesesabad pesadest paistavad. Järsku saabuvad aga suured linnud toiduga ja nüüd läheb kisaks. “Kes rohkem karjub, see toidu saab,” tõdeb Tammekänd. Taamal laulab rästas.
“Kas teile meeldiks?”
Vana-Pärnu kalmistul lebab kahe kääpa vahel peata varesepoeg. Nähtavasti on siin röövlind käinud.
Meist mööduvad kalmistul härra ja proua. “Ega teid varesed häiri?” küsin.
“Häirivad küll, ütlen ausalt, aga me nii harva käime siin,” vastab proua. “Aga kõik on täis lastud, kõik need hauasambad ...”
“Vahepeal nagu ei lastud neil siia pesi teha,” lisab härra. “Nüüd millegipärast lubatakse. Vares on ikkagi metsalind, elagu metsas!”
“Ta on linnalind, ta ei ole metsalind,” pareerib Tammekänd.
“Teie olete keskkonnaamet või?” pärib mees.
“Jah,” vastab Tammekänd.
“On küll, varesed on metsalinnud!” lausub mees resoluutselt.
“Ei ole,” sõnab ametnik.
“On-on!” ajab meesterahvas vastu.
“Võtame nüüd inimlikust seisukohast, kui teil oleks siin plats, siis kas teile meeldiks ...” sekkub nüüd naine.
“... kui teile pähe situtakse,” täiendab mees.
“Minu kodulinna surnuaias ongi künnivareste koloonia, jah,” tõdeb Metsakänd.
“Aga ütleme nii, et häirivad küll, aga ju nad peavad ka kusagil elama,” lausub naine ja läheb oma teed.
“Elagu metsas,” lausub härra veel kord.
“Nad ei ole metsalinnud, ei ole mõtet vaielda,” sõnab Tammekänd. “Ronk elab metsas.”
“Mina olen teist vanem, ei maksa minuga vaielda!” ei anna meesterahvas järele. “Künnivares on metsalind. Ma saan aru, looduskaitsjad tahavad ka oma palga välja teenida ja pildil püsida, aga võtke inimlikust seisukohast ja loogiliselt. Esmane on ikka inimene, tema vajadused ja huvid.”
Tammekänd selgitab, et siit neid ära ajades kolivad nad koolide, lasteaedade, korrusmajade ja õendus-hooldushaigla õuele ja mänguväljakutele.
Mees tõdeb, et siis tuleb varesed sealt ära ajada. “Tehku endale metsa pesad,” jääb ta endale kindlaks. “Igal juhul nad häirivad hauarahu.”
Tammekänd tõdeb, et see on konfliktne teema, kuid lõpuks tuleb parimate teadmiste juures ju mingi otsus langetada.
