Eakas mees peab surnuaia varestega kompromissitut võitlust

Pärnu südalinnas elav 81aastane Aleksander Neigaus sõidab bussiga Vana-Sauga tänavale ja sammub siis üle Vana-Pärnu jalakäijate silla Põllusse. Sealtsamast astub ta Vana-Pärnu kalmistu väravast sisse. Nii juba kümmekond aastat.

“Kraaks-kraaks-kraaks!” lõikab kohe kõrva. Varesed lärmavad lakkamata ja läbisegi. Neile on see, mõistagi, tavaline suhtlusviis, lärmina tajub kisa üksnes inimene.

Pea kohal puulatvades leidub ohtralt varesepesi, mille ümber nende asukad väsimata rapsivad ja pusklevad. Pesi ega linde pole võimalik kokku lugedagi. Neid on palju. Väga palju.

200-liitrine kott pähe

Väravast viimsete puhkepaikadeni, mille eest Neigaus korrapäraselt hoolitseb, on silma järgi ehk paarkümmend meetrit. On juhtunud, et vares laseb vanahärrale pähe juba siis, kui ta alles sammub ümber kääbaste oma lähedaste kalmude juurde. “Olen [rooja kaela] saanud,” kinnitab kuus–seitse aastat jaakude terrori all kannatanud mees.

Seekord Neigaus pihta ei saa. Niisamuti on ta puhta nahaga pääsenud siis, kui ta on 200-liitrise prügikoti sisse õhuaugud lõiganud ja selle endale pähe tõmmanud. “Siis käis ikka potsti! ja potsti!” meenutab ta.

Ümberringi on kõik tihedalt täis lastud: kalmud, kivid, pingid, laternad. Pole võimalik eristadagi, kus üks sitalärakas algab ja teine lõpeb.

“Näe, siin on kõik täis, seal ka,” osutab Neigaus. “Kõik on upakil. Küünlad aetakse ümber, lilled kistakse välja. Näe, oksa on ära murdnud,” lausub ta, kohendades abikaasa hauale istutatud taime, mida on tuuseldamas käidud.

Siinsamas kõrval puhkavad Neigausi naise vanemad, kelle haudade hooldamise on ta samuti enda südameasjaks võtnud. Nende kõrval on omakorda tema hea tuttava viimne puhkepaik. Abikaasa kõrvale kavatseb mees kunagi isegi puhkama tulla.

Teinud viis tundi järjest päikesejänkut

Kunagi oli Neigausil suisa häbi, et tema omaksed peavad niisugustes tingimustes olema. Siis ta tõmbaski 200-liitrise koti endale pähe ja aina koristas. Sitt kahaneb aga visalt. Iseäranis siis, kui seda sajab taevast alla nagu talvel lund.

“Nad ju lükkavad küünlad ümber ja kugistavad seda kuradi parafiini sisse, ja siis seda tuleb lärts ja lärts,” seletab Neigaus. “Seda peab kas kraapima või kuuma veega küürima, muidu seda maha ei saa.”

Neigaus on varestele nii palju närvidele käinud, et nood juba tunnevad teda. Peale kuulsuse Vana-Pärnu vaakude ringkonnas pole heidutamine aga suurt midagi kaasa toonud.

“Näe, nüüd nad ootavad!” näitab Neigaus üles. “Parves ootavad, millal see lollakas siit minema läheb. Vaata, kui kavalad nad on!”

Neigaus võtab hauakivi najalt umbes A4-suuruse peegli. “Täna on päikest,” lausub ta ja näitab varestele päikesejänkut. Linnud erutuvad ja elavnevad silmanähtavalt. Hakkavad närviliselt siia-sinna tõmblema. “Kui ma jõuan siin niimoodi ära vehkida neli või viis tundi, olen omadega läbi,” tõdeb ta.

Neigaus kinnitab, et tõepoolest on ta viis tundi järjest tülikatele lindudele päikesejänkut näidanud. Nagu näha, siis ilmaasjata.

Nüüd kougib mees pingi alt panipaigast välja järgmised riistad. “Püssi ei tohi ma pidada, jahimees ma pole,” nendib ta, võttes ühte kätte puuhaamri ja teise varrega alumiiniumkopsiku, ja kukub siis taguma. Kolks-kolks-kolks-kolks! Nõu põhjast lahti pekstud valge värv viitab sellele, et kolistatud on siin omajagu.

“Surnuaed on ometi lugupeetud koht!” lausub Neigaus löödult. “See on püha paik!”

Pealegi on kalmistu muinsuskaitse all. Ta ei mõista, miks inimene peab olema nii allakäinud, et ta ei saa rahulikult oma lähedasi mälestada.

“Rosolje”

Neigaus tõdeb, et varesed on koloonia rajanud surnuaia ühte nurka, Põllu tänava ja Sauga jõe ristumiskoha lähedale. Alevi ja Uulu kalmistul, kus ta samuti omaste kalmude eest hoolitsemas käib, pole neid üldse.

Olgu öeldud, et see peaks olema pärast sellekevadist varesepesade eemaldamist Pärnus praegu ainus paik, kus on niisugune koloonia. Ja see on otsustajate stratgeegiline valik.

Mehel on näpus paber, mille järgi võib tuvastada, et esimest korda oli tal siia asja 2013. aastal, kui ta hakkas abikaasaga ämma ja äia kalme hooldamas käima. Kuni abikaasagi lahkus.

Neigaus mäletab, et paar esimest aastat möödusid rahulikult. Kunagi elutsenud siin isegi väikesed põõsalinnud, kelle laulu ta sageli kalmude juures pingil kuulas. Puude otsas asjatasid oravad. “Nii mõnus oli istuda. Päike paistab, vaatad, kuidas ta sebib,” arutleb vanahärra. “Käbid olid tal seal kõik ära näritud. Vahel ajas päris naerma. Vaatasin: “Sina oled üks tore loom!” Ja nüüd on siin need “pühad linnud”...”

Neigaus näitab lepingut, kus must valgel kirjas, mida kõike tema peab tegema. Selle kohta, millega talle vastu tullakse, ei leidu aga sõnagi. Pigem olevat talle ette heidetud, miks ta surnuaeda ei puhasta.

Neigaus on järjepidev ega anna alla. “Ma olen linnavalitsuses käinud nii, et mul on ühed saapatallad juba läbi,” sedastab ta.

Küll saadetakse teda ühe, küll teise, küll kolmanda asjamehe juurde. “Ma olen nagu kabenupp,” arvab ta. “Hüppa siia, käi sinna!”

“Hakake astuma!” öeldud kord talle.

“Ega astu küll! Pigem lasen püksi ja hakkan siin haisema, aga välja ma ei lähe!” lausunud ta ametnikule resoluutselt.

Kord saadetud teda linnavalitsusest keskkonnaametisse. Seal aga öeldud, et varesepesade eemaldamisega tegeleb ikkagi omavalitsus, nemad annavad üksnes loa. “Mis rosolje see sihuke on?” pärib Neigaus.

Asjatu vaev

Eakas mees tunneb, et tema abipalved jäävad hüüdja hääleks kõrbes. “Pensionär on hullem kui jänes, keda jahimees koeraga taga ajab,” leiab ta. “Jookseb, kurat, ennast hingetuks ja lõpuks lasebki end maha lasta. Rabele, rabele, rabele, kuni ükskord on keel nagu koeral suust väljas ja kõrvad pea all.”

Vahel öösiti mõtleb ta, milleks seda Balti ketti vaja oli?

Varestega võitlemine nõuab palju energiat. “No ma tahan ise ka ükskord siia jõuda, mul on leping olemas,” lausub Neigaus, viibutades paberipakki. Ta võitleb ka enda tulevase viimse puhkepaiga heakorra eest.

Matusemajagagi on juba leping tehtud. “Muidu oleksin läinud ahju, aga läksin sinna ja ütlesin, et ma põrguline pole, tahan ikka kirstus oma naise kõrvale maetud saada,” selgitab ta. Rahagi on juba makstud. “Kirst, siiatoomine, matmine ja kinniajamine,” loetleb ta.

Neigaus meenutab, kuidas ta mahajäetud platsi enda ja abikaasa jaoks korda tegi. Koristas, kaevas ja värvis. Kunagi oli seal suur prügihunnik. “Uued postid panin siia, uued rauad,” näitab ta kalmukohti ümbritsevat madalat aiakest. Samuti tasandas ta ära kreenis maa.

Üks mürakas murtud ristiga hauakivi oli uputatud Sauga jõkke. Neigaus leidis selle, kui vesi taandus. Ta saagis risti murdekoha siledaks, kivi külge lasi teha alumiiniumtahvli.

“Olen siin vaeva näinud, aga mis ma selle eest saanud olen? Parafiinisitta!” põrutab pettunud mees.