The Economist: toidukatastroof on tulekul (4)

ÜRO peasekretär António Guterres hoiatas sel kolmapäeval, et lähikuudel ähvardab maailma globaalne «toidupuuduse tont», mis võib jääda kummitama aastateks. The Economisti teatel on toidu kõrge hind tõstnud inimeste arvu, kes ei saa enda toidujulgeolekus enam kindlad olla, 440 miljoni inimese võrra, 1,6 miljardini.

Miks? Suurim põhjus on mõistagi sõda. Ukraina teravilja ja õliviljade eksport on suures osas peatunud ning Venemaa põllumajandussaaduste tarned suures ohus. Need kaks riiki annavad aga kahe peale kokku 12 protsenti kaubeldava toidu hulgast. Ebakindlus tuleviku ees on kandunud seeläbi turgudele: aasta algusega võrreldes on nisu hind tõusnud 53 protsenti. Ainuüksi 16. mail kerkis hind 6 protsenti, kui India teatas riigis valitseva kuumalaine tõttu nisu ekspordi peatamisest.

Kui sõda venib, nagu näib tõenäoline, jäävad Venemaalt ja Ukrainast tulevad tarned piiratuks ja sajad miljonid inimesed võivad langeda vaesusse. Poliitilised rahutused, nälgivad inimesed ja kidurad lapsed on oht, mis maalima tõsiselt ähvardab, kirjutab The Economist.

Vili läheb mädanema

Teatud põllumajanduskultuuride osas on Venemaa ja Ukraina osatähtsus eriti suur. Näiteks tarnivad need kaks riiki 28 protsenti ülemaailmselt kaubeldavast nisust, 29 protsenti odrast, 15 protsenti maisist ja 75 protsenti päevalilleõlist. Seejuures moodustab Venemaa ja Ukraina osakaal ligikaudu poole Liibanoni ja Tuneesia imporditavast teraviljast. Liibüa ja Egiptuse puhul on see näitaja veel suurem – kaks kolmandikku.

Ukraina toidueksport annab tavapärasel aastal kaloreid umbes 400 miljoni inimese toitmiseks. Sõja tõttu on see kogus aga turult sisuliselt kadunud, sest Venemaa blokeerib Odessat ja teisi Ukraina Musta mere äärseid sadamaid, mida on varem ekspordiks kasutatud.

Kuigi Ukraina oli suure osa enda eelmise suve saagist jõudnud enne sõja puhkemist maha müüa, on edasine pilt tume. Nimelt on need viljahoidlad, mis on lahingutest puutumata jäänud või sõjapiirkonnast väljas, juba maisi ja otra täis. Seetõttu pole põllumeestel kuhugi panna oma järgmist saaki, mille koristus peaks algama juuni lõpus. See omakorda tähendab, et saak võib jääda põldudele mädanema.

Venemaa põllumajandussektoril on seevastu teised mured. Neil ähvardab lõppeda seemnete ja pestitsiidide varu, mida nad tavaliselt Euroopa Liidust ostavad. Samuti on probleeme transpordikanalite leidmisega.

Loodus süvendab kriisi veelgi

Samas pole sõda sugugi ainus tegur, mis ähvardab maailma suurde toidupuudusesse jätta. Juba enne sissetungi hoiatas ÜRO toiduabi organisatsioon maailma toiduprogramm, et 2022. aasta tuleb kohutav. Seda põhjusel, et maailma suurim nisutootja Hiina on öelnud, et pärast seda, kui vihmad lükkasid mulluse külviperioodi edasi, võib tänavuse aasta saagikus tulla kõigi aegade halvim.

Lisaks äärmuslikule kuumalainele Indias, kes on maailma suuruselt teine nisu ​​tootja, ähvardab vihma puudumine vähendada saake ka teistes piirkondades, alates Ameerika nisuvööndist kuni Beauce'i piirkonnani Prantsusmaal. Ka Aafrika Sarve laastab viimase nelja aastakümne suurim põud. 

Kõige rängemat mõju avaldab viljapuudus vaesematele riikidele. Areneva majandusega riikide leibkonnad kulutavad toidule 25 protsenti oma eelarvest ja Sahara-taguses Aafrikas koguni 40 protsenti. Seetõttu peaksid kõik erakorralised teravilja kriisivarud minema ainult kõige vaesematele, ütleb The Economist enda analüüsis.

Hoolimata teraviljahindade hüppelisest tõusust ei pruugi muu maailma põllumehed suuta puudujääki korvata. Põllumeeste ebakindlust külvipindade tõstmise ees süvendab väetiste ja energiahindade tõus. Need on põllumajandustootjatele aga peamised kuluartiklid. 

Poliitikute reaktsioon võib halva olukorda aga veelgi hullemaks muuta. Alates sõja algusest on 23 riiki kehtestanud toiduainete ekspordile ranged piirangud, mis hõlmavad umbes kümnendikku üleilmselt kaubeldavast toidust. Veel suurem mõju on väetiste ekspordipiirangutel, mille all on umbes viiendiku kogutoodangust.

Kaubanduse sulgemine on aga viimane asi, mis maailma kriisist välja aitab. The Economisti teatel peaksid riigid näljahäda vältimiseks tegutsema ühiselt, alustades turgude avatuna hoidmisest. Positiivse näitena toodi välja Indoneesia, kes sel nädalal tühistas enda ajutise ekspordikeelu.

Euroopa peaks Ukrainal aitama vilja transportida raudteed ja maanteed pidi Rumeenia või Balti riikide sadamatesse, kuigi isegi kõige optimistlikumad prognoosid näitavad, et sel viisil pääseb Ukrainast välja ainult kuni 20 protsenti saagist, kirjutab Briti väljaanne.

Biokütused tuleks pausile panna

Maailma ähvardava toidukriisiga võitlemisel on oluline osa ka nõudluse vähendamisel. Üheks võimalusena nähakse näiteks biokütustest loobumist, kuna täna läheb umbes 10 protsenti teraviljast biokütuste valmistamiseks. Seetõttu tõstis The Economist esile Soome ja Horvaatia valitsuste otsust leevendada biokütuste kasutamise nõudeid, öeldes, et teised riigid peaksid nende eeskuju järgima.

Samuti saab teravilja nõudlust vähendada loomasöötade muutmisega. Näiteks Hiina kasutab oma sigade toitmiseks 28 miljonit tonni maisi, mis on rohkem kui Ukraina aastane maisieksport.

Kõige tõhusam samm toidukatastroofi vältimiseks oleks aga mõistagi Musta mere blokaadi purustamine. The Economisti teatel on Ukrainas lõksus ligikaudu 25 miljonit tonni maisi ja nisu, mis võrdub kõigi maailma vähim arenenud majanduste iga-aastase tarbimisega.

Blokaadi murdmiseks on Briti ajalehe sõnul vaja kõigi maailma riikide ühist pingutust: Venemaa peab lubama Ukraina laevadel liikuma, Ukraina peab seejärel demineerima ligipääsu Odessale ja Türgi peab laskma konvoi läbi Bosporuse väina. «See ei saa olema lihtne. Lahinguväljal vaevlev Venemaa üritab Ukraina majandust kägistada,» möönab ka väljaanne ise.

The Economisti hinnangul peaksid probleemi lahendamises juhtrolli haarama India ja Hiina ning vajadusel tuleks kaubalavade saatmisel kasutada paljude riikide poolt moodustatavat sõjaväelist konvoid. «Hapra maailma toitmine on igaühe asi,» lõpetab The Economist.