Kas tõesti on vaja veel ühte raamatut biitlite kohta?

Kas sellele kõigele on veel põhjust midagi lisada? Aga tundub küll, sest Craig Browni mullu inglise keeles ilmunud «Üks, kaks, kolm, neli! Biitlid läbi aja» pälvis aasta parima aimeraamatu hinnatud preemia Baillie Gifford Prize.

Raamatu võlu on selle stiilis ja ülesehituses. Tavapärase kronoloogilise edenemise ja faktide kokkukuhjamise asemel on Brown läinud lugude vestmise teed. Pea seitsmesajal leheküljel on lahti jutustatud umbes sada viiskümmend biitlitega seotud lugu, mis peale keskse puändi või vahejuhtumi kirjeldavad mingit laiemat perioodi või sündmust bändi elus.

Brown on taustalt koomik, ta on kirjutanud paljudele briti ajakirjadele ning lisaks printsess Margareti eluloo. Kuigi väga paljud raamatus sisalduvad lood on tõepoolest naljakad, ei ole see kindlasti pelk naljaraamat. Brown on suutnud üles ehitada raamatu, kus peale bändi ja seda ümbritsevate inimeste on käsitletud ka nähtust laiemalt, selle mõju muule kultuurile, fännidele ja tavalistele inimestele, kes ehk ise biitlitest üldse eriti ei hoolinud. Mitmes arvustuses on rõhutatud, et kui paksude biograafiate puhul on tihti tunda, et autor on tahtnud ühte köitesse kokku kuhjata kogu info, mis vähegi olemas, siis Brown on välja noppinud just parimad ja iseloomulikumad lood.

Me võime ju lugeda, mis marki oli George Harrisoni esimene auto, kuid märksa rohkem võib meile öelda see, et Lennon pärast Yoko Onoga tutvumist käskis naisele raha anda, sest «kui selliseid kinni ei maksa, siis nad lihtsalt rikuvad su elu ära». Või võtame näiteks varemgi räägitud loo, kuidas biitlitele tutvustas LSD-d nende ühine hambaarst – kuid Brown on suutnud välja tuua selle päeva üksikasjalikuma kirjelduse, mille väike lõik jääb siia lõpetuseks:

Nad vaarusid Pickwicki klubis lifti ja hakkasid ette kujutama, et sealne tilluke punane lamp kujutab endast tulekahjut. Kui uksed avanesid, tormasid nad karjudes klubisse. Hambaarst John Riley istus nende lauda ja muutus seaks.

Taevas teab, kui kaua aega mööduda võis, enne kui nad koju minema hakkasid. George sõitis «kõige rohkem kümme miili tunnis» kogu tee tagasi Esherisse. John ei suutnud naljatamist lõpetada; LSD on ideaalne aine neile, mõju kestis kaheksa tundi.

George ja Pattie ei külastanud John Rileyt enam kunagi. Keegi ei taha narkosõbrast hambaarsti, just nagu te ei sooviks endale ka laristajast pangajuhatajat või värisevate kätega ajukirurgi. John aga armastas kontrolli kadumist, veidraks muutumist kõige ootamatumalt. Juba mõni nädal pärast esimest kogemust tarbis ta LSDd iga päev.