Mage lugu mahedaga ehk mis saab Eesti puhta toidu ambitsioonist? (1)

Ma pole veel näinud lähedalt ühtegi Eesti inimest, kelle silmad kliimaneutraalsusest, jalajälje vähendamisest või rohepöördest vesteldes entusiastliku säraga täituksid. Kuigi me kõik mõistame teoreetiliselt selle globaalse teema olulisust, jääb see suur, keeruline, sageli vastuoluline, kuid üha kasvavate ELi ja Eesti riigi toetustega seotud valdkond meile tihti isiklikult ja emotsionaalselt võõraks.

Miks? Võib-olla on asi laialivalguvuses, kõike hõlmata püüdmises, hoomamatuses? Ma ei tea.

Küll aga tean, et selle keerulise ja suure teema sees on üks palju väiksem, konkreetsem ja selgem teema: puhas orgaaniline ehk mahetoit. Veelgi enam, iga kord kui räägin teiste emade ja isadega, kellest nii mõnigi sõidab juba elektriautoga ja on loobunud kilekottidest, sellest, et nende lapsed söövad täna endiselt suures osas sisse taimekaitsevahendite jääkidega «rikastatud» toitu, mis on paljude allergiate ja ka pikaajalisemate tõsisemate haiguste üheks tekitajaks, leian kohe kümneid tulihingelisi ja murelikke vestluskaaslasi.

Mitte keegi meist ei ole ükskõikne oma tervise suhtes.

Eesti on üks neid väheseid riike maailmas, kes saab uhkustada oma puhta loodusega. Ja me teemegi seda igal võimalusel. Turismiportaalides ja toidukonverentsidel. Rahvusvahelistel sümpoosiumitel ja koduses ajakirjanduses. Müüt on loodud ja levib juba ilma riikliku rahalise toeta. Kuid kas see müüt on ka õige? Või tegeleme hoopiski südametunnistuse rahustamise ja enesesugestiooniga?

Seitse aastat tagasi pälvis Mahe Eesti ehk Organic Estonia algatus oma nö maherevolutsiooni plaani jaoks arengufondist esimese stipendiumi. Seda plaani nimetati tollal Eesti riigi teiseks olulisimaks visiooniks IT kõrval. Ja see pani meile kohustuse aidata riigil välja töötada mahemajanduse terviklik arengukava ja ministeeriumite ülene süsteem. Süsteem pidanuks toetama Eesti tõusmist maailma esimeste maheriikide sekka, luues ühtlasi eeldused ja võimalused tootmismahtude kiiremaks kasvuks.

Tollal, 2015 aastal, võtsime eesmärgiks kasvatada riigi mahealade osakaalu 51 protsendini, mis teinuks meid üheks maailma liidritest tervikliku mahepindala omamises. Seadsime omale eeskujuks Taani eduloo ja sihiks kasvatada meie mahetoodangu eksporti 10 aastaga 20 miljonilt eurolt aastas ambitsioonika 500 miljonini. Neist perspektiividest rääkides märkasin, et see vaimustus kandus edasi nii valitsusliikmetele, ministeeriumiametnikele, suurtele ja väikestele ettevõtjatele.

Kui valitsus 2017. aastal lõpuks mahemajanduse arengukava esimeseks kolmeks aastaks kinnitas, tundus, et oleme teadlikult ja veenvalt pöördunud müüdi rääkimise teelt ehk ka selle elluviimise teele.

Karm tegelikkus: mahedat napib, süsteemi pole

Täna, seitse aastat hiljem, kui loen ka praeguste valitsuspartnerite vahel kokkulepitud koalitsioonikokkuleppest taaskord mahemajanduse ja ekspordi toetamisest, tuleb mul aga tõsta käed üles ja möönda, et nihe tervislikuma, puhtama ja maheda Eesti poole on olnud paljuski vaid deklaratiivne, sest mahemajanduse ülesehitamiseks on vaja omada süsteemi. Ja loomulikult ka vahendeid ehk raha. Loota, et põllumehed, tööstused ja koolide kokad hakkaks endile ise õhinapõhiselt üleriigilist süsteemi üles ehitama ja seda koordineerima, on liiast. Kompetents ja tugi saavad tulla vaid riigi toel.

Jah, riik on juba üht-teist teinud. On jaganud mahetoetusi. Aidanud kaasa mahekokkade, põllumeeste ja tootjate kohtumiste korraldamisele. Lisaks on Organic Estonia koostanud mahetoojate kataloogi eksportturgude ostujuhtidele. Ja me oleme maailmas esimesena joonistanud ja riputanud veebi oma tervikliku mahealade kaardi ja kuvanud reaalajas rahvusvahelise puhta õhu kvaliteedi näitajad. Oleme ka RMK potentsiaalsete mahemetsa maade lisamisega põllumaadele kasvatanud oma mahealade hulka 30 protsendini riigi pindalast.

Mahetoit jääb põllult koristamata, sest pole ostjat

Paraku on kõigele vaatamata tootmine endiselt tagasihoidlik. Osa toodangust jääb põllult ja aedadest korjamata. Mahe-tootmisühistuid pole 10 aasta jooksul suurtootmise kõrvale tekkinud.

Meil pole tegelikult mahedat toodangut isegi nii palju, et seda oma koolitoiduks pakkuda, ekspordist rääkimata.

Midagi on endiselt väga valesti.

Sellisel kujul on maheriigil sisu äärmiselt nõrk ja iseeneslik sektori areng on piinlikult tagasihoidlik.

Kui riigil ambitsiooni pole ja eesmärgid on tagasihoidlikud, ega siis muutust ka oodata pole.

Ma oleme praegu pea 20 aastat maha jäänud Põhjamaadest ja Euroopa riikidest oma mahemajanduse terviksüsteemi loomisega. Kodumaised otsustajad ei saa paraku aru, et kui täna viia mahetootjate vahel koolide ja lasteaedade toitlustamiseks läbi hange, siis pole kohalike seas kedagi, kes seda vajadust katta suudaks. Kui meil on mahe vaid üks nišiharudest kõige muu kõrval, siis edumeelsemates riikides on juba aru saadud, et mahedast peab saama kogu toidu ainuvõimalik tulevik.

See, et meil pole oma võtta, ei tähenda, et üldse midagi poleks võtta. Kohe täna saab mahetoitu tellida konkurentsivõimelise hinnaga pea igast Euroopa riigist. Läti ja Poola tootjad on hoogsalt suurendanud oma mahetootmist ja hinnad on neil märksa soodsamad. Enamik mahetööstusigi hangib mahetooraine välismaalt. Kuid kas import ongi siis meie eesmärk?

Me oleme kaugel maheriigist ega isegi ei liigu veel mahemajanduse programmi eesmärkide poole, sest puudub arusaam süsteemi loomise vajalikkusest. Ent eraldiseisvad iseenesest toredad initsiatiivid ei teeni parimal viisil üldist eesmärki.

Miks on nii, et paljud farmerid küll külvavad maha seemne, et saada riigilt kätte mahetoetused, kuid jätavad sügisel saagi koristamata?

Sest puudub tarnekindlus.

Sest pole, kuhu müüa. Sest hind ei ole konkurentsivõimeline.

Sest turul pole piisavat nõudlust ega infot võimaliku nõudluse kohta. Sest pole raha ja ollakse väikesed. Väga väikesed ja haavatavad.

See tagasihoidlik käibekasv, mida Eesti mahesektoris näeme, on umbes miljon eurot aastas. Sellise tempoga edasi liikudes ei jõua me seatud eesmärkideni isegi mitte 100 aastaga.

Mida me tahame?

Usun, et praegu, 2022. aasta künnisel, on õige hetk korraks hästi järele mõelda, mida me ikkagi tahame, kui me räägime rohepöörde vajalikkusest. Nagu ütles oma Paides peetud kõnes visionäär ja ekspankur Indrek Neivelt, siis tasuks meil endilt küsida, millest me tegelikult räägime, kui me unistame rohepöördest. Kas suuname oma jõud abstraktse kliimaneutraalsuse tagaajamiseks, või võtame ennast kätte ja muudame oma müüdi puhtast Eesti toidust tegelikkuseks?

Sooviksin et me vastaks neile küsimustele riigimehelikult, tundes ja adudes vastutust mitte niivõrd maailma, vaid ennekõike enda riigi laste ees.

Niisiis: kas meil on vaja mahepööret? Ja kui ei ole, siis milliseid alternatiive me oma toidusektori järelejõudmiseks kohati valgusaastate kaugusele eest liikunud naaberriikidele üldse näeme?