Tellijale
Iga mehe elus tuleb kunagi aeg kumminukk tühjaks lasta
/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)
27. oktoober 2021, 21:57
Ma pole kunagi nõukogude ajal elanud. Ma ei saa seda kuidagi mäletada ning kõik, mida ma sellest ajast tean, pärineb õpikutest, romaanidest, suusõnalisest pärandist ja viimasel ajal ka aina populaarsemaks muutuvast nostalgiamaigulisest hõllandusest kõige järele, mis seostub nõukaajaga. Minevikumeenutustega, mida näeb filmis ja teatris, kuuleb raadiost ja taskuhäälingutest, mis avaldub kuldäärega serviisides ja täpilistes plekkpurkides ning kummalises igatsuses ja arvamuses, et tühi lett on sageli etem kui liialt kallis vorst.
Täpselt sellisele mentaliteedile paistab esiotsa tuginevat ka Endla teatri uuslavastus «Ma teenindasin Inglise kuningat», mis pendeldab kusagil haiglase nõukogude nostalgia ja peene pilke vahel, olemata seejuures kordagi imal või igandlik. Vastupidi – «Ma teenindasin Inglise kuningat» on suutnud luua ideaalse dissonantsi ebasündsa, jämeda ning samas pasliku, reserveeritult emotsionaalse vahel. See kõik mõjub korraga nii ajastuomase kui ka võrgutavana.
Lihtne elu?
Ent mida kauem on teatrivaataja tunnistajaks Jan Dítě (Sten Karpov) joovastavalt pöörasele elule, seda selgemaks saab, et igatsusvalust, sest haiglasest minevikuhõllandusest, pole seal tegelikult haisugi. On midagi palju enamat, midagi inimesest suuremat.