Kliiniline psühholoog: meie sisemine laps teeb kõik, et ei peaks lapsepõlves saadud solvanguid ja haavu enam kogema

Iga inimene vajab paika, kus tunda end kaitstu ja teretulnuna

Stahl rõhutab, et iga inimene igatseb koha järele, kus ta saab lõdvestuda ja olla selline, nagu ta on. Ideaaljuhul oli selline koht lapsepõlvekodu. Kui tundsime end vanemate poolt vastuvõetuna ja armastatuna, oli kodu meie jaoks soe koht, täpselt selline, nagu iga inimene igatseb: südantsoojendav kodupaik.

Lapsepõlvest tuttav tunne olla aktsepteeritud ja teretulnud muutub elu jooksul positiivseks elutundeks, mis saadab meid ka täiskasvanuna: tunneme end maailmas ja oma elus turvaliselt. Usaldame ennast ning suudame usaldada ka teisi. Stahl selgitab, et seda hüütakse ka ürgusalduseks. Selline ürgusaldus on otsekui kodu meis endis, sest pakub meile tuge ja kaitset.

Paljude inimeste jaoks seostub lapsepõlv aga halbade, mõnedel lausa traumaatiliste mälestustega. Teistel on olnud küll õnnetu lapsepõlv, aga nad on need kogemused alla surunud, õieti ei mäletagi neid. Kolmandad arvavad, et nende lapsepõlv oli normaalne või isegi õnnelik, mis lähemal vaatlusel osutub enesepettuseks.

«Aga isegi kui ebakindluse või tõrjumise kogemused lapsepõlvest on alla surutud või täiskasvanuna iseenda jaoks pisendatud, on igapäevaelus siiski näha, et nende inimeste ürgusaldus ei ole kuigi tugev. Neil on probleeme enesehinnanguga ja nad kahtlevad alatasa, kas meeldivad oma kaaslasele, partnerile, ülemusele või uuele tuttavale ja kas nad on aktsepteeritavad. Nad ei meeldi päriselt iseendale, tunnevad tihti ebakindlust ja neil on suhteprobleeme. Neil ei tekkinud ürgusaldust ja nad tunnevad end seetõttu pidetuna,» nendib Stahl ja lisab, et seetõttu soovivad nad, et teised pakuksid neile kindlust ja turvatunnet, sisemist kodu. Nad otsivad oma kodu partneri, kolleegide juures, jalgpalliplatsil või ostukeskustes. Ja pettuvad üha uuesti, sest teised inimesed suudavad neile kodutunnet pakkuda vaid ajutiselt. Nad ei märka, et on lõksus: kellel puudub sisemine kodu, ei leia seda ka väljastpoolt.

Sisemine laps on alateadvuse oluline osa

Ta selgitab, et rääkides lapsepõlvemõjudest, mis kujundavad koos geneetilise pärandiga väga tugevalt meie olemust ja enesehinnangut, kõneleme isiksuse osast, mida psühholoogias kirjeldatakse «sisemise lapsena».

Sisemine laps on nii-öelda kogum meie headest ja halbadest lapsepõlvekogemustest, mille oleme saanud vanemate ja teiste oluliste isikute kaudu. Enamikku neist kogemustest me teadlikult ei mäleta. Alateadvusse on need aga kinnistunud.

Seepärast võib öelda, et sisemine laps on meie alateadvuse oluline osa. Need on hirmud, mured ja puudused, mida oleme lapsest saadik kogenud. Ühtlasi kuuluvad sisemise lapse juurde ka kõik positiivsed lapsepõlvemõjud.

Stahl tõdeb ka, et täiskasvanuna tekitavad meile raskusi aga eeskätt negatiivsed mõjud. Laps meie sees teeb kõik, et ei peaks lapsepõlves saadud solvanguid ja haavu enam kogema, ja püüdleb samas endiselt turvatunde ja tunnustuse poole, mida lapsena liiga vähe sai. Hirmud ja igatsused toimivad meie teadvuse põhjakihtides. Teadvuse tasandil oleme sõltumatud täiskasvanud, kes kujundavad oma elu ise, kuid meie sisemine laps mõjutab alateadlikult üsna olulisel määral meie tajusid, tundeid, mõtteid ja tegevust. Isegi palju tugevamalt kui mõistus.

Stahl toob välja, et ka inimesed, kelle lapsepõlv oli enamjaolt õnnelik ja kes on saavutanud ürgusalduse, ei kõnni reeglina päris muretult läbi elu. Ka nende sisemine laps on saanud haavu. «Pole olemas täiuslikke vanemaid ja täiuslikke lapsepõlvi. Ka õnneliku lapsepõlvega inimesed on vanemailt saanud lisaks positiivsetele keerulisemaidki mõjutusi, mis võivad neile hilisemas elus probleeme tekitada,» nendib ta.