Ott Sepp uues Eesti põnevussarjas: kõigiga võib juhtuda elu jooksul traagilisi sündmusi

Seriaali keskpunktis on traagiline pisipoisi surm, mis on isa Sepot (Rasmus Kaljujärv) ja tema perekonda 12 aastat saatnud. Lugu saab jätku 2021. aasta suvisel puhkusereisil Saaremaale, kus lootus muretust puhkusest puruneb ühe anonüümse ähvarduskirja tõttu kildudeks. Sellest hetkest hakkab hargnema sündmuste jada, mis lõpetab vaikimisvanded ning tõstab pinnale sünged saladused. «Süü» seriaalis astuvad üles veel Ott Sepp, Jaan Rekkor, Epp Eespäev, Maarja Jakobson, Sandra Uusberg, Ago Anderson jpt. Seriaali režissöör on Priit Pius.

Ühes sarja võtmerollis astub üles tuntud näitleja, lavastaja, saatejuht ja stsenarist Ott Sepp, keda vaataja tunneb teiste hulgas filmidest «Malev», «Röövlirahnu Martin», «Johannes Pääsukese tõeline elu» ja «Tulnukas» ning kodumaistest sarjadest «Kättemaksukontor», «Riigimehed» ning muidugi kunagine vana-aastaõhtute saatesari «Tujurikkuja».

Näitleja jagab, mismoodi kulgesid suvel toimunud uue seriaali «Süü» võtted, mis projektid tal hetkel käsil on ning kuidas maitseb vabakutselise leib kesk pandeemiat.

Roll, mis sarnaneb talle endale

Suvel filmitud põnevusseriaali «Süü» kutsus näitleja selle algne režissöör René Vilbre. «Tema jutu järgi tundus see lugu päris huvitav ja kui olin lugenud esimese episoodi stsenaariumit, olin kohe ka nõus. Kahjuks pidi Vilbre isiklikel põhjustel ennast sellest projektist taandama, aga ma olen talle siiski väga tänulik, et ta just mind selle osa peal nägi. René asemele tuli Priit Pius, kelle ees ma võtan küll mütsi maha. Lavastades esimest korda niivõrd mahukat materjali niivõrd lühikese etteteatamisajaga ja paraku veel Eesti seriaalile omase pöörase võttetempoga – see pole mitte ainult julgustükk vaid lausa vägitegu,» kiidab Ott uut režissööri.

Oti tegelaskujuks on täiesti tavaline mees nimega Miko Kurm, kes ei ärata tähelepanu mitte millegi erilisega enda käitumises ega olekus. «Miko tegelaskuju ei erine üldinimlikelt omadustelt ehk nii väga minust endastki, kuid antud sarja puhul on pigem olulised sündmused, mis hakkavad seda tegelaskuju mõjutama ja teda oma tavapärasest käitumismallist välja suruma. See ongi põnev. Meie kõigiga võib juhtuda ja juhtubki elu jooksul erinevaid, ka traagilisi sündmusi. Ega me tegelikult eriti ette ei tea, kuidas me nendele reageerime või millised head või halvad iseloomujooned – millest me võib-olla isegi teadlikud pole – meis välja löövad ning kas me võtame need omaks või püüame jääda oma algsete tõekspidamiste juurde,» mõtiskleb Ott oma tegelaskuju ja inimloomuse üle.

Peadpidi «lõkkesse» kukkumine

Väga suurt ettevalmistust antud rollile Otil teha ei tulnud, sest ta sai mängida endale üsna sarnast karakterit. Enne võtteid tehti Priit Piusiga kiire kõne ja räägiti asjad üle. «Arutasime minu tegelast ning tema suhestumist teistesse ja järgmine kord kohtusime juba sarja võtetel,» kirjeldab Ott võtete eelset aega.

Võtteplatsil juhtus Otiga ka üks tragikoomiline lugu, mis õnneks leidis tänu elukogemusele kiire lahenduse. «Mul on väga veider ja tundlik näonahk. Kui esimene võttepäev lõppes, hakkasin mingi peene ja kalli vahendiga grimmi näost maha võtma. Juba paari minuti pärast sain aru, et midagi on valesti – nägu läks tulipunaseks ja tunne oli nagu oleks peadpidi lõkkesse kukkunud. Grimeerija Merli ehmatas ka ära, aga õnneks on mul seda ka varem juhtunud. Pesin ruttu veega näo puhtaks ja poole tunni pärast hakkas ka valu vaikselt tagasi tõmbuma. Grimeerija pidi õhtul veel poest läbi käima ja mulle spetsiaalselt mingit odavat Soome näovett ostma, sest sellega ei juhtu mul midagi. Kõik mõnitasid mind veel mitu päeva,» meenutab Ott saginat tekitanud seika ja kaasnäitlejate tögamist.

Killuke Otti kass Finduses

Lisaks sarjarollile on Otil nii Ugala Teatris, Teatri Kodus kui ka Vana Baskini Teatris käsil põnevad ja omanäolised rollid. «Tegemist on vormiliselt küllaltki erinevate lavastustega. Esimene on Ugala teatri repertuaaris olev «Sorri ei saa aidata». Mängin seal iseenda tunnete ja ärevusega hädas olevat keskeale lähenevat pereisa, kes otsib meeleheitlikult võimalusi muuta ja kontrollida asju, mis mingil juhul tema kontrollida ei ole. Teine on «Pettson, Findus ja krähmud» Tartus, Teatri Kodus. Mängin kass Findust, mis on minu jaoks üks erakordselt tänuväärne roll, sest võimaldab mängida üheaegselt nii kassi kui iseennast ning aitab mõista kuidas näeb maailma laps. Mitte seda, kuidas täiskasvanud arvavad, mida laps näeb, vaid päriselt läbi lapse silmade, kõigi oma tunnete, arusaamade ja tarkusega.

Kolmas on Vana Baskini Teatris etenduv «Professor sai värske õhu mürgituse». Mängin seal filmist «Mehed ei nuta» tuttavat professorit, kes ootamatult värske õhu kätte sattudes minestab ning ärgates hakkab ekslikult uskuma, et ta on Sulev Nõmmik, kes lavastab filmi. Kuna meeltesegaduses inimestega tuleb käituda ettevaatlikult, ei jää teistel muud üle, kui hakata temaga kaasa mängima. See on vahva ja naljakas situatsioonikomöödia, aga sealt leiab ka palju vihjeid «Mehed ei nuta» filmis mänginud näitlejate enda elude kohta,» kirjeldab näitleja oma rolle ja hetkel repertuaaris mängitavaid lavastusi.

Ausalt vabakutselise näitleja elust

Tööelust rääkides tunneb Ott Sepp seoses praeguse keerulise olukorraga pea kohal hõljumas murepilve. «Muretseme perega, kas vabakutseliste näitlejatena jätkub meile pandeemiaajastul piisavalt tööd, et ära elada, kuna riigiteatrid ei saa eelarvelistel põhjustel eriti külalisnäitlejaid kutsuda. Milliseks muutuvad talvel elektri- ja kütusearved, kas meil on üldse võimalik kusagilt kokku hoida, kas laps saab ikka homme veel kooli minna või peab jääma distantsõppele, mis talle üldse ei sobi? Kas üleilmsete tarneraskuste ja hinnatõusu tõttu on meil võimalik teha ära remont, mis vindub juba neli aastat? Ja kas paljud sarnaste probleemidega inimesed valiksid järgmistel valimistel tõesti populiste, lootuses, et see midagi parandab?» räägib Ott ausalt igapäevaelu küsimustest.

Eeldused ime sündimiseks

Ott on teinud rolle väga erinevates žanrites ja kuigi näitleja tunneb ennast kõige mugavamalt just psühholoogilistes draamades, siis usub ta, et kindlasse žanri ei tohiks kinni jääda. «Ma põlgan sügavalt neid, kes arvavad, et mõni žanr on kunstiliselt väärtuslikum kui teine. Tõsi on, et tihti tunnevad näitlejad ennast mõnes žanris paremini ning eelistavad vastavalt just seda, kuid tegelikult peaks võimaluse korral ennast mugavustsoonist just välja viima. Isegi, kui see pole eriline õnnestumine, arendab see näitlejat kindlasti märgatavalt rohkem kui kümme järjestikust «kindla peale minekut» oma lemmikžanris. Minu jaoks on kõige olulisem sisu ehk lugu, mida jutustatakse, ning suhtumine, kuidas seda tehakse. Kui need kaks aspekti on paigas, siis pole vahet, kas tegu on tragöödia, komöödia, filmi, seriaali, muusikali, tantsulavastuse või luuleõhtuga. Eeldused ime sündimiseks on igatahes olemas,» toonitab Ott hea loo ja õige suhtumise olulisust edu saavutamisel.