Kristjan Priks. Helivõlur teatrimaailma keskel

Mehe muusikaarmastus sai alguse kodust. “Isa mängis trummi, mina muidugi nägin seda aega, kus mina olin juba sündinud, ja isa vinged bändid jäid enne minu aega – tema mängis rokki siis,” meenutas Priks lapsepõlve. Sõltumata sellest, et isa ägedam rokkarielu oli toonaseks möödas, olid trummid suvilas olemas ning isa õpetusel sai noorele Kristjanilegi trummimäng armsaks. Samuti jäi kodust külge muusika kuulamise harjumus. “Isa kuulas nii vinüüle kui linte, rokkmuusika kõlas kodus kogu aeg.” Priks rääkis muhedalt, kuidas tal oli Depeche Mode’i plaat “Violator” ning koolist koju tulnuna pani ta selle tihti mängima, viskas voodile selili ja sõitis muusikaga kaasa. Muusika teadlik kuulamine on mehele oluline praegugi. “Tahan muidugi teha nii, et valin ja kuulan, ent seda luksust praegu pole.” Pigem mängib praeguses eluhetkes muusika Priksil taustaks. “Näiteks kui on vaja mõni kirjatöö suure vungiga ära teha. Siis panen Spotifyst peale rokk- või isegi metal-tüüpi muusika, mis energia üles tõmbab. Siis ma ei süvene sellese nii nagu teadlikult kuulates,” kirjeldas mees.