Kummituslinn Bodie: kullapalaviku õitseajast on alles vaid varemed
Ameeriklased on pannud oma riigi koosseisu kuuluvatele osariikidele hüüdnimesid, milles peaks kajastuma midagi neile piirkondadele eriomast. Nii tuntakse Vaikse ookeani rannikul asuvat Californiat ühtlasi Kuldse osariigina – piirkonnana, kust 19. sajandi keskpaiku avastati sedavõrd rikkalikult kulda, et see meelitas sinna paari aasta jooksul sadu tuhandeid õnneotsijaid. Kullaleiukohtadesse kerkisid asulad, kuid paljud neist pulbitsesid elust siiski vaid lühikest aega: kui kullavarud olid ammendunud, muutusid inimestest tühjaks voolanud buumilinnad kummituslinnadeks. Üks selliseid linnu on Sierra Nevada mäestiku idanõlval asuv Bodie.
Jõuame Bodiesse aprillikuus. Teekond kunagise kurikuulsa buumilinnani kulgeb kõledas maastikus, kus kasvavad vaid üksikud madalad pujupuhmad. California Keskorus oli sel ajal juba suviselt soe, kuid siin kandis on õhk karge – Bodie asub 2,5 km kõrgusel mägedes –, olgugi et päike hõredas õhus halastamatult kõrvetab.
Suved on Sierra Nevada siinsetel nõlvadel lühikesed ja suveööd jahedad, talved aga pikad, külmad ja lumised, nii et endisele linnakesele on kuude kaupa keeruline ligi pääseda. Raske on ettegi kujutada, kuidas selles troostitus paigas kunagi elati. Tänapäeval võib Bodie kõrvalist asukohta kõrgel mägedes ning eemal suurematest asulatest ja teedest pidada aga tõeliseks kingituseks: tänu sellele on linnake sedavõrd hästi säilinud. Ehkki Bodiest, mis kunagi mahutas ligi 10 000 elanikku, on praeguseks alles ainult sadakond hoonet, on see ometi üks Metsiku Lääne suurimaid ja esinduslikemaid kummituslinnu ning sellisena ka riikliku kaitse all.
Ajaloohuviliste rõõmuks ei ole siinseid hooneid vuntsitud: neid on püütud säilitada sellisena, nagu need olid möödunud sajandi keskpaiku, mil kaevandus suleti ja asula elanikest lõplikult tühjenes. Tehtud on vaid hädapäraseid parandus- ja toestamistöid, et majade lagunemist peatada.
Luitunud hoonete akendest saab sisse kiigata kunagisse klassiruumi, trahterisse (ingl k. saloon -toim), kirstuvalmistaja töökotta, poodi ning endiste bodielaste eluruumidesse, kus seintelt koorub tapeeti ja mööbel on kaetud paksu tolmuga. Taamal seisavad aga ajakapslisse pandud kaevandushooned, mis meenutavad meile, et California kullapalaviku järellainetustes võeti siinsetest nõlvadest välja üle saja miljoni dollari eest kulda.
Kuld Ameerika jõest
California kullapalaviku vallandanud sündmused hakkasid hargnema 1848. aasta alguses Ameerika jõe ääres Coloma orus, kuhu ehitati šveitsi päritolu ärimehe John Sutteri tellimusel saeveskit. Sutter oli toona veel Mehhikole kuulunud Californiasse tulnud juba 1840. aastate alguses, saanud harimiseks suure hulga maad ning pidas ambitsioonikaid plaane, kuidas selle varal rikkaks saada.
Sutteri plaanid olid aga määratud nurjuma: 24. jaanuari hommikul torkas Colomas ehitustöid juhtinud James Marshallile äsja süvendatud veski voolukanalis silma sädelev metallitükk. Järgmisel päeval leidis Marshall kanalist veel paar kollast metallitükikest, mida koos ehitusmeestega nii hamba kui ka haamriga prooviti. 28. jaanuaril näitas Marshall erakordset leidu Sutterile, kellega koos metallitükke ka Ameerika entsüklopeediast leitud näpunäidete järgi katsetati. Polnud mingit kahtlust: Ameerika jõest oli avastatud kulda.
Leiu ajastus oli Ühendriikidele suurepärane. Ajal, kui Marshall Ameerika jõest esimesi kullatükke korjas, kuulus California, mille USA väed olid küll juba kaks aastat väldanud USA-Mehhiko sõja käigus okupeerinud, ametlikult siiski veel Mehhikole. Kui uudised kullaleiu kohta laiemalt levima hakkasid, oli piirkond aga juba USA valduses: 2. veebruaril 1848. aastal loovutas Mehhiko California koos ulatuslike maa-aladega nüüdse USA lõuna- ja edelaosas Ühendriikidele.
Ehkki Sutter ja Marshall palusid töömehi, et nad leiust laiemalt ei räägiks, olid jutud juba liikvele läinud. Laviini, mis nüüd vallandus, ei olnud enam võimalik peatada. Esimesena tormasidki kulda otsima Sutteri töölised, kellele oli tuginenud kogu tema äriplaan – šveitslasel ei jäänud muud üle, kui jõuetult pealt vaadata, kuidas tema sööti jäänud põldudel trampisid loomakarjad ja seejärel järjest suurem hulk kullaotsijaid.
Kaugemal suhtuti Colomast tulnud teadetesse esialgu kahtlevalt. Olukord muutus alles mai keskel, kui asja kohapeal uurimas käinud ajakirjanik Sam Brannan tõi San Franciscosse kaasa kindla asitõendi – kullapuruga täidetud rohupudeli, mida ta linnatänavatel rahvale näitas, ise hõikudes: «Kuld! Kuld! Kuld Ameerika jõest!»
Vaatepilt mõjus: juuni keskpaigaks olid San Francisco tänavad tühjad, kauplused ja ärid suletud ning sadam ummistunud Californiasse kaupa toonud laevadest, mille meeskonnad olid kullaleiust kuuldes samuti jõgede äärde tormanud. Teiste seas tõttasid kullaväljadele ka sõja järel Californiasse korda tagama jäetud Ameerika sõjaväelased, keda polnud nende ülemuse sõnul võimalik ühegi ähvardusega tugipostidel hoida.
Samuel Brannan (1819-1889) saabus paarisajaliikmelise mormoonide seltskonna eesotsas San Fransiscosse (toona veel Yerba Buena) nime kandnud väikesesse asulasse) 1846. aastal.
Kaks aastat hiljem andis ta välja linna esimest ajalehte, tegutses aktiivselt San Fransisco kinnisvaraturul ning oli avanud Sutteri maavalduste keskuses oma esimese poe.
Kui kuuldused kullaleiust Brannani kõrvu olid jõudnud, käis ta asja kohapeal uurimas ning ostis seejärel kiiresti kokku kaevandamiseks vajalikku varustust. Brannan ei olnud rumal mees: kullapuruga täidetud purgiga sammus ta San Fransisco tänavaile kullaleiust hõikuma alles siis, kui oli oma poe korralikult varustanud ja teinud ümbruskonnas ettevalmistusi teistegi kaupluste avamiseks.
Mõistagi õitses Brannani äri hästi olukorras, kus nõudlus kullaotsimisvarustuse järele ületas kaugelt pakkumise, ning temast sai väidetavalt üks esimesi California kullapalaviku miljonäre.
Suve lõpul hakkasid uudised Californias leitud varanduste kohta üha suuremat tähelepanu pälvima ka idaranniku ajalehtedes. Ameeriklased lugesid läänest tulnud teateid suure huviga. Ent selleks, et pikk ja kulukas reis ise ette võtta, oli tarvis veenvamaid tõendeid, mis kinnitaksid, et tegu pole kuulujutuga. Selline kinnitus saabus detsembri alguses.
Nimelt käis Californias asunud sõjaväeüksuste juhataja kolonel Richard B. Mason juulis isiklikult kullakaevanduspiirkonda väisamas. Nähtu põhjal koostas ta sõjaministeeriumile põhjaliku aruande, lisades sellele käegakatsutava tõendi: 6,5 kilo Californiast leitud kulda.
Masoni aruandele, mille järgi ei olnud uskumatult rikkalikke leide saadud mitte üksnes Ameerika jõest, vaid ka paljudest teistest ümberkaudsetest jõe- ja ojasängidest, tugines omakorda president James K. Polk detsembri algul kongressile esitatud iga-aastases pöördumises. Presidendi kinnitus, et kuuldused California kullaleiust vastavad tõele, ning Masoni aruanne, mis seejärel samuti ajalehtedes ära trükiti, ergutasid kümneid tuhandeid ameeriklasi läände tõttama, et saada sealsetest rikkustest osa.
Mõistagi levisid uudised kullaleiu kohta teistelegi mandritele, kust asus omakorda teele tuhandeid õnneotsijaid – tuldi Lõuna-Ameerikast, Euroopast, Hiinast jm. Viie-kuue aastaga saabus Californiasse kulda otsima kokku ligemale 300 000 inimest. Neist 90 000 jõudis kohale juba 1849. aastal – kullapalaviku tippaastal, mille järgi tuntakse toona Californiasse tõtanuid ka forty-niner’itena (tuletatud arvust 49, ingl k. forty nine - toim).
Enne kullapalavikku asus nüüdse San Francisco kohapeal väike Yerba Buena nime kandev asula, mis nimetati San Franciscoks ümber 1847. aastal. Ajal, kui Marshall leidis Ameerika jõest kulda, elas linnakeses umbes 800 elanikku.
1848. aasta suvel tormas enamik neist Sierra Nevadast alla voolavate jõgede äärde kulda otsima ja sama teed läks enamik San Franciscosse meritsi saabunud inimestest. Teiste seas tõttasid jõgede äärde paljude linna saabunud laevade meeskonnad ning San Francisco reidile kogunes arvukalt hüljatud aluseid. Osa neist muutsid ettevõtlikud linnaelanikud peagi kaubamajadeks, hotellideks ja kõrtsideks.
1849. aastast, kui San Franciscosse saabus meritsi kümneid tuhandeid forty-niner’eid, kes vajasid süüa, varustust ja öömaja, hakkas linn tohutu hooga kasvama. Seejuures ei käinud San Franciscost läbi üksnes inimesed, kes kaevandustesse pöördusid või sedakaudu uuesti koduteele asusid, vaid ka toidu- ja tarbekraam, mida kiiresti arenevas Californias tarvitseti.
1850. aastate keskpaigaks oli kunagisest pisikesest asulast saanud Vaikse ookeani äärne metropol, mis meelitas juba ligi kõikvõimalike erialade esindajaid, kes lootsid kiiresti arenevas Ameerika läänes kanda kinnitada ja haljale oksale jõuda.
Teekond eldoraadosse
Enne kulla avastamist rännati Mississippi ja Missouri jõe tagustelt aladelt Californiasse enamasti terve perega, et kaugel läänes püsivamalt kanda kinnitada ja põldu harides paremale elujärjele jõuda. Kuna piirkond oli ameeriklastele kauge ja suhteliselt tundmatu, küündis selliste ümberasujate arv ajavahemikul 1841–1848 umbkaudu 2700 inimeseni. See seltskond, kes 19. sajandi keskpaigas Californiasse kulda otsima tormas, erines täielikult varasemast rändevoost: enamjagu kullaotsijaid olid noored mehed, kes lootsid ruttu rikkaks saada, et seejärel jõukana koju naasta.
Minna sai mitut moodi. Kõige kiirem, kuid samas kulukam viis oli sõita laevaga Panamasse, kus tuli ületada maakitsus, et teisel pool uuesti laevale istuda. Teine võimalus oli sõita laevaga San Franciscosse ümber Hoorni neeme. Kolmas, kuid kaugeltki mitte lihtsaim viis, oli reisida maad mööda üle kontinendi, kraam pakitud kangaga kaetud vankritesse, mida vedasid hobused või enamasti mitu härja- või muulapaari.
Igal juhul tuli reisiks kõvasti aega varuda. Ümber Hoorni neeme sõites kulus idarannikult San Franciscosse jõudmiseks umbes kuus kuud. Panama kaudu sai tavaliselt kohale märksa kiiremini, kuid 1849. aastal tuli paljudel kullaotsijatel sealgi kolm-neli kuud oodata, et saada koht põhja poole suunduvale laevale: soovijaid oli tekkinud liiga palju, et laevad suutnuks neid kõiki piisavalt kiiresti San Franciscosse toimetada.
Ka maad mööda jõuti läänerannikule kohale keskmiselt viie kuuga – Missouri jõe äärest alanud ligi 3000 km pikkune teekond (nn California teerada) viis läbi preeria ja kõrbe ning üle mägede. Viimase katsumusena tuli ületada Sierra Nevada mäestik, mis osutus eriti kõvaks proovikiviks neile, kes sellega hilja peale jäid: septembris-oktoobris võis mäekurudesse olla juba sadanud esimest lund.
Vankriga mineku kasuks otsustasid enamasti ameeriklased, kes elasid rannikust kaugemal. Teekonda üle Suure tasandiku alustati tavaliselt aprilli lõpus või mai algul Missouri jõe äärsetest linnadest, peamiselt Independence'ist ja St. Josephist – n-ö piirilinnadest, millest lääne poole jäi toona veel hõlvamata Metsik Lääs. Mineku algusaega tuli sättida rohu tärkamise järgi, et veoloomadel oleks teekonnal piisavalt ninaesist. Võib vaid ette kujutada silmapiirini ulatuvaid vankririvisid, mis 1849. aasta kevadel Missouri jõe äärest veerema hakkasid – hinnangute järgi asus toona teele ligemale 12 000 vankrit.
Tunduvalt trööstitum oli pilt lääne pool, kus sügavasse roopasse sõidetud teeradu ääristasid purunenud vankrijäänused, veoloomade korjused ning lõputu kogus kõrvale heidetud prügi ja muud kraami. Kuna enamikul kullapalavikust haaratuil puudusid sääraseks reisiks igasugused kogemused, kiputi kaasa võtma liiga palju asju, mida arvati teel või Californias kohapeal vaja minevat. Paljudest neist asjadest tuli teel olles raske südamega loobuda.
Koormat hakati kergendama juba üsna varakult, kui vankrid roobastesse kinni jäid ja rattad purunesid, eriti rohkelt heideti kandamit kõrvale aga mägedes, kus allesjäänud loomad vankri vedamisega kõvasti hätta jäid. Nii juhtuski, et asjadest, mille eest oli makstud idas hingehinda, selleks teinekord koguni laenu võttes, tehti lääne pool lihtsalt lõket.
Muu kraami seas võeti läände kaasa hulgaliselt relvi, et küttida toiduks ulukeid ja kaitsta end indiaanlaste eest, kes võisid nende elupaikadesse ja toidulauale tunginud emigrante rünnata. Enamikul hambuni relvastatud meestest jäid indiaanlaste kallaletungid nägemata. Küll said nii mõnedki õnneotsijad ränki või surmavaid vigastusi oma reisikaaslastelt, kes polnud püssi kunagi varem käes hoidnud ja sellega oskamatult vehkisid. Kahtlemata andis relvaarsenal, mis koos kullaotsijatega Californiasse jõudis, aga oma panuse, kinnistamaks Metsiku Lääne kuvandit sealsetes buumilinnades.
Suurim oht, mis vankrireisijaid pikal teekonnal varitses, oli aga haigestumine kõikvõimalikesse nakkushaigustesse. Nende levikut soodustasid nii täistuubitud laagrikohad, prügihunnikud (sh nakkushaigustesse surnute vedelema jäetud riided) kui ka saastunud veevõtukohad.
Hävitavaim neist tõbedest oli koolera, millesse 1849. aastal suri arvatavasti koguni poolteist tuhat Suurt tasandikku ületanud ameeriklast. Veelgi laastavamat hävitustööd tegid koolera ja teised kullaotsijatega kaasa rännanud tõved aga Ameerika põliselanike seas. Viimastele tähendas California kullapalavik, mis nende senise elukorralduse pöördumatult pea peale pööras, täielikku katastroofi: kümmekonna aastaga vähenes Kuldse osariigi põliselanike arv haiguste, tapmiste ja tagakiusamiste tõttu ligi neli korda.
Naiste kullapalavik
California kullapalavikust loodud pilt on äärmiselt meestekeskne, mis on arusaadav, kui arvestada, et kulda otsima tõtanute hulgas oli mehi üle 90%. Siiski ei tohiks jääda muljet, nagu polekski naised kullajahil osalenud.
Naisi leidus nii laeva kui ka vankritega Californiasse saabunud forty-niner’ite seas ja nii mõnelgi juhul oli just naine see, kelle eestvõttel teele asuti. Naiste osakaal Californiasse rännanute seas hakkas jõudsalt suurenema alates 1850. aastatest, mil üha suurem seltskond naisi reisis oma meestega kaasa või järgnes sinna juba varem rännanud abikaasale. 1860. aastal oli naisi California elanikkonnast juba üle kolmandiku.
Olgugi et kullapalaviku algusaastatel oli naisi Californias veel väga vähe, võis neid ometi leida kõikvõimalikest elusfääridest. Ka naised jahtisid kulda ning osa neist tegi seda meestega külg külje kõrval jõgedes sumbates.
Enamjaolt teenisid naised oma kulda siiski võõrastemaja pidades, pesu pestes või buumilinnades enda küpsetatud pirukaid ja hautisi kullatükkide vastu vahetades. Küpsetamise ja pansionipidamisega võisid ettevõtlikud naised väga hästi teenida, mis andis võimaluse toetada vajaduse korral ka oma abikaasat, kui sel kullaväljadel viltu juhtus vedama. Samuti leidsid naised vabameelses Californias tegevust valdkondades, kus neid idarannikul õieti ei kohanudki, näiteks ajakirjanike või trahteripidajatena.
Kenakese teenimisvõimaluse leidsid toonases Metsikus Läänes ka prostituudid ning kõikvõimalikud artistid: lauljad, tantsijad ja näitlejad. Buumiasulates, kus tehti päevad läbi rasket üksluist tööd, januneti õhtuse meelelahutuse järele.
Paljud artistid rändasid California buumilinnades ringi varieteenumbritega ning kui number publikule meeldis, oli peale kuulsuse võimalik koguda ka märkimisväärses koguses varandust. Näiteks hullutas Lola Montez meessoost publikut provokatiivse «ämblikutantsuga», mille raames paljastas ta seeliku alt kelmikalt oma sääri, neilt justkui ämblikku ära ajades.
1860. aastatel lõi San Franciscos laineid Adah Menken väljakutsuva etendusega, mille tipphetkel ta justkui poolpaljana (tegelikult liibuvates nahavärvi pükstes) hobuse külge seotult lavale ratsutas. California buumilinnade superstaariks võib aga pidada kaheksa-aastaselt karjääri alustanud Lotta Crabtreed, kes tantsides ja sentimentaalseid laule lõõritades kaevuritelt pisara välja meelitas. Valgesse kleiti rõivastunud punapäine tütarlaps osutus sedavõrd suureks publikumagnetiks, et tema emal andis etenduste järel lavale visatud kullatükke korviga kokku korjata. On arvatud, et just Lotta oli see, kes kogus Metsiku Lääne lavalaudadelt artistina kõige suurema varanduse.
Niisiis, toonane California võis ettevõtlikele inimestele kujutada tõelist imedemaad. Samas ei tohi unustada, et kõik see kehtis ennekõike angloameeriklaste ning teiste Euroopa päritolu uustulnukate kohta. Paljude California põliselanike ning sinna muudelt mandritelt rännanud naiste edaspidise elu ja hakkamasaamise määras suuresti ära hoopis nende etniline kuuluvus või nahavärv.
Jõgedest mägedesse
Jõudnud Californiasse, ei olnud kullaotsijatel aega väsitavast teekonnast pikalt puhata: kohe tuli tööle asuda, et kulukas reis võimalikult kiiresti ära tasuks. Seda ebameeldivam oli paljude forty-niner’ite üllatus, nähes, et jõekaldad olid juba inimesi täis.
Kõige paremas seisus olid kullaotsijad, kes olid saanud suunduda California jõgede äärde juba 1848. aastal: kuna sealsetest jõe- ja ojasängidest leitud kuld oli pärit kõrgemal Sierra Nevada mäestikus paljastunud kivimikihtidest, mida vesi oli aastatuhandeid murendanud ja allavoolu uhtunud, polnud esialgu vaja teha muud, kui looduslike tõkete (kivide, kärestike jms) taha kinni jäänud kullatükke noaotsaga veest välja urgitseda.
Peamiselt hakati kullapuru kättesaamiseks kasutama siiski laugjate servadega panni või kaussi, mida loksutati nii, et tekkinud keeris pori ja peenema liiva koos veega kausist välja viis, samal ajal kui raskem kuld pannipõhja vajus. Kuna sellise panniga sai korraga läbi pesta suhteliselt väikeseid settekoguseid, millele kulus pealegi palju aega, võeti peagi kasutusele suuremad kastid või künad, mida sai nagu lapsehälli küljelt-küljele kiigutada (sellest ka üks nimetusi – ingl k. cradle ’häll’).
Kasti ühte otsa kinnitati puust sõel, millele tõsteti järjest jõepõhjast kruusa ja vett. Kasti pidevalt raputades sõeluti niimoodi välja kivid ja suurem praht. Kõik, mis sõelast läbi pääses, voolas omakorda läbi kasti põhjale tekitatud puupulkadest kärestiku, mis püüdis kinni kullaterad ja -helbed, samal ajal kui vesi kergema liiva ja kruusa kasti lahtisest otsast välja viis. Kärestikupõhimõttel töötasid ka pikemad puust kastid ja kanalid, mida hakati ajapikku ehitama, et pesta läbi järjest suuremaid settekoguseid.
Kullapalaviku puhkedes valitses Californias erakordne olukord, kus jõgedest võisid kulda võtta kõik, kes seda vähegi soovisid. Ehkki maa kuulus riigile ja seega pidanuks riigile kuuluma ka sealt korjatud kuld, ei suutnud USA võimud vallandunud protsessi kuidagi kontrollida ega maksustada: föderaalvõimu kehtestamine kaugel läänes võttis aega.
See tähendas, et puudusid ka kehtivad õigusnormid, mille alusel oleks saanud korraldada kaevurite omavahelisi suhteid. Vajadus reguleerida, millisel maatükil keegi võib kaevandada, ilma et konkurent saaks teda sealt minema ajada, kasvas aga sedamööda, mida enam inimesi California jõgede äärde vooris.
Sellises olukorras kehtestasid kaevurid asulates reegleid ise, tuginedes kaevandusküsimustes enamasti Mehhiko asjaomastele õigusaktidele: kaevuritele hakati välja mõõtma maatükke ja andma õigust soovitud maatükil kaevandada, mis kehtis seni, kuni õigustatud isik enda nimele saadud platsil ka tegelikult toimetas: õhtul ja öösel andsid sellest, et plats on juba võetud, tunnistust sinna jäetud tööriistad. Kui kaevur piirkonnast lahkus, võis kaevandusõiguse tema platsil üle võtta keegi teine.
Samuti hakkasid kullaotsijad kohtute ja korrakaitsjate puudumisel ise uutes kaevanduskommuunides kohut mõistma ning kaevurite õiglustunnet teravalt riivanud süüasjades võisid karistused olla väga karmid. Küllap aitas teadmine, et varastamise eest võis «võlla kukkuda», buumiasulatesse kogunenud kirevat seltskonna veidigi kontrolli all hoida ja talitseda teiste tagant näppamast.
Põhiküsimus, mis kullaotsijaid vaevas, puudutas aga kohta, kust kulda otsida: kus on kulda kõige enam? Kuhu tasub pikemalt paigale jääda? Kuuldused üha uutest leidudest kusagil kaugemal sundisid paljusid õnnekütte järjest edasi liikuma, ja seda eriti juhul, kui senine plats tõotas raske töö eest pigem mõõdukat tasu. Niisugusest ringisahmimisest võis võita, kuid suurema tõenäosusega tegi see õnneküti senisest vaesemaks.
Osa Californiasse saabunud kullaotsijaid sai sealsete jõgede ääres püstirikkaks, kuid suurem jagu neist teenis ränka vaeva nähes siiski vaid mõõdukat kasumit või kaotas sellegi, mis tal enne oli olnud. Nähes, et kullaotsimine ei olegi nii tasuv töö, kui seda enne võõrsile minekut oli ette kujutatud, otsustas osa õnneotsijaid juba mõne nädala või kuu pärast koju naasta.
Osa ettevõtlikke kullakaevureid, kellel oli jõgede ääres viltu vedanud, otsis endale aga peagi tegevust muudes valdkondades, näiteks kaupmeestena kaevuritele kraami müües või neile vajalikke teenuseid pakkudes. Väidetavalt riisusid just kaupmehed California kullapalavikult kõige paksema koore. Kuna vajadus toidu- ja tarbekaupade järele kasvas hulgalise sisserände järel enneolematult suureks – vaja oli nii sööki-jooki, tööriistu, ehitustarbeid, tekke, patju ja eriti saapaid, mis pidevast vees ja teravatel kividel müttamisest kiiresti läbi kulusid –, oli ärimeestel võimalik hindu tavalisest kõrgemaks tõsta.
Aeg, mil California jõgedest sai kulda panni või teiste lihtsate seadeldistega välja korjata, jäi siiski suhteliselt lühikeseks. Kolme aastaga olid hõlpsasti kättesaadavad maapealsed varud hakanud ammenduma. Kullaotsinguil liiguti edasi kõrgemale mägedesse ja sisemaa poole ning rakendati üha uusi meetodeid, et pääseda ligi neilegi varudele, mis olid peidus sügavamal kruusa ja liiva all või kätketud maa-alustesse kvartsisoontesse. Et viimasteni jõuda, tuli kaevata lõputuid šahte, puurida ja lõhata ning hankida seadmeid, mille abil väärtuslikku metalli sisaldavaid maagitükke purustada ja kulda muust materjalist eraldada.
Kõik see tähendas, et 1850. aastate keskpaiku hakkas kullapalavik Californias läbi saama: jõgede ääres palavikuliselt kulda otsinud üksiküritajatest õnneküttide asemele astusid kaevandusettevõtted, mis jõudsid vajalikesse seadmetesse investeerida. Õnnelike kullaleidude korral läksid kasumid nüüd kaevandusomanike ja investorite taskusse. Samas pakkusid uued kaevandused paljudele endistele kullapesijatele püsivamat tööd.
Paha mees Bodiest
Osa California buumilinnadest, nagu Sonora, Placerville või Mariposa, on tänini elujõuliste asulatena alles. Kui kulda leiti paigast, kus ühendused suuremateks keskusteks kujunenud linnadega olid head ja elutingimused meeldivad, võis esialgne kaevandusasula jääda ka kullavarude ammendumise järel paljudele ahvatlevaks elupaigaks, kus leiti rakendust muudes sfäärides. Bodie-nimelise linnakese saatus oli seevastu tihedalt kullakaevanduste külge köidetud.
Oma nime sai asula William S. Bodey nimeliselt kullaotsijalt, kes avastas koos paari kaaslasega 1859. aastal Sierra Nevada idanõlvadelt rikkaliku kullaleiukoha. Linnakese ristiisaks sai Bodey siiski postuumselt: ise ta asula kerkimist ei näinudki, sest külmus järgmisel talvel lähedal asunud buumilinnast toidukraami tuues surnuks.
Bodey isikuga seostub tänapäeval rohkem küsimusi ja legende kui tõsikindlaid vastuseid. Teadmata on tema täpne eesnimi (pakutud on ka Watermani ja Wakemani) ja seegi, kuhu on maetud tema maised jäänused. Omaette legend on seotud sellega, miks Bodey järgi nime saanud linn hoopis Bodieks ristiti: tegemist olla kohaliku sildimaalija taotluslikult tehtud kirjaveaga, et linna nimi ei sarnaneks kirjapildilt ega kõlalt liialt sõnaga «laip» (ingl k. body).
Tõsisemalt tehti kullakaevandamisega Bodies algust alles 1870. aastate lõpul: 1860. aastate alguses pälvisid kullakaevurite ja kaevandusfirmade põhitähelepanu hoopis suured kulla- ja hõbedaleiud naaberosariigis Nevadas. Kaevanduste rajamine andis linnakesele uue hingamise: Bodiest sai tõeline buumilinn, kus oli 1870. aastate lõpul ligi 10 000 elanikku. Tippaegadel ääristas linnakese tänavaid üle 2000 hoone, sh mitukümmend trahterit ja mängupõrgut, kus kaevurid said pärast rasket päevatööd lõõgastuda.
Elu tunnelites oli karm, ohtlik ja monotoonne, mis muutis tööjõu väga voolavaks ning himu õhtuste lõbustuste järele erakordselt suureks. Nagu ikka buumilinnades, mis tõmbasid ligi kõige kirevamat seltskonda, tuli siingi ette arvukaid tulevahetusi ja kaklusi. Ajalehtedes pöörati Bodies juhtunud tulistamistele suurt tähelepanu ning linnake sai ümberkaudu tuntuks oma eriliselt metsiku õhustiku poolest. Tänapäevalgi tavatsetakse Bodiest rääkida kui ühest California kurikuulsamast buumilinnast, kus püssipaugutamine olevat olnud igapäevane asi. Kohalike püstolikangelaste kvintessentsina sündinud kujund «paha mees Bodiest» on osa sellest kuvandist.
Bodie tippaeg pahelise buumilinnana ei kestnud siiski kaua. Kui 1880. aastate alguses hakkasid ilmnema märgid seni leitud kullavarude ammendumisest, meelitasid uudised üha uute leiupaikade avastamise kohta teistes osariikides paljusid kaevureid linnakesest lahkuma. 1880. aastate keskpaiku oli Bodiesse jäänud veel vaid ligikaudu 1500 elanikku.
Väiksemas mahus jätkus kaevandamine seal kandis tõusude ja mõõnadega veel 20. sajandi alguseski, ehkki linnake jäi aegamisi üha rahvavaesemaks. 1932. aasta suvel puhkes asulas suur tulekahju, mis hävitas üle 90% sealsetest hoonetest, ent see räsis juba suhteliselt hõredasti asustatud Bodiet ja paljusid mahajäetud majasid.
Kui 1940. aastate alguses suleti viimane kaevandus, hüljati linnake lõplikult. Kõik see, mis kunagisest buumilinnast on ajaproovile vastu pidanud, seisab Sierra Nevada idanõlvadel aga tänini mälestusmärgina aegadele, mil Californiast leitud kuld meelitas sadu tuhandeid inimesi kõikjalt maailmast Ameerika läände õnne otsima.
Helen Rohtmets-Aasa (1977) on ajalooane, ajakirja Horisont toimetaja. On uurinud kodakondsus- ja rändeküsimusi 19. ja 20. sajandil, sh kaitsnud Tartu ülikooli ajaloo- ja arheoloogiainstituudis doktoritöö Eesti Vabariigi sisserändepoliitikast 1920. aastate alguses.
Artikkel ilmus ajarkirja Horisont juuli-augusti numbris.
