Sinijärv soovitab: kolmekümne kolme aruka inimese mõtted, millega ei peagi nõustuma

Pealkiri ütleb, et ses raamatus on kolmkümmend kolm kõnet ja nõnda ongi. Üks neist on minu tehtud, aga et see on vaid üks kolmekümnekolmandik teosest, siis ma ei pea patuks soovitada. Ei ole egotripp, ei ole iseoma saba kergitus.

See oli Paide poistel üks pagana hea mõte kutsuda hulk inimesi väikesi kõnesid pidama keset Paidet. Igal päeval üks inimene ja üks kõne. Arvamusfestival – jah, ma olen tänase päevani natuke kuri, et nad seda kena koosolekut mu soovituse järgi arutlusfestivaliks ei nimetanud – võib ju korraks tuua kõiksugu kakkusid Paidesse, kes söövad ära kõik kapsa ja ummistavad korraga kõik teed. Aga tuua kolmkümmend kolm päeva järjest iga päev üks esineja linna keskplatsile ja kanda see jutt maailmakõiksusse – respekt!

Ja nüüd on see kraam kaante vahel, moodustades teose, mida tasuks lugeda ja lehitseda ja siis jälle lehitseda ja lugeda. Sest vaadake, toopärast raamaturahvad ongi raamaturahvad ja raamatuinimesed raamatuinimesed, et mis ühest kõrvast sisse läheb, see enamasti ka teisest kõrvast välja leiab tee. Silmipidi sisseloetu jääb peasse kinni, kel just kuklas silmapaari pole. Kolmekümne kolme aruka inimese kontsentreeritud mõtetega ei pruugi nõustuda ja see just ongi hea. Lugege, vaielge omaenese peades läbi ja te tulete juba järgmisel hommikul maailma ette märgatavalt särtsakamate, nutikamate, arukamate ning ilusamate inimestena.

Särtsakam, nutikam, arukam ning ilusam Eesti rahvas. Selles asja mõte ongi.