AK ⟩ Tallinn ei suuda peatada rahvuslikku segregeerumist (11)
18. september 2021, 00:02
/nginx/o/2021/09/16/14074345t1h1396.jpg)
- Viimase kolmekümne aastaga on elukohasegregatsioon Tallinnas kasvanud
- Akadeemik Tiit Tammaru: vaja on ühist visiooni, et lapsed koos aega veedaksid
- Lasnamäe linnaosavanem Vladimir Svet: keeleõpe on vaja teha kättesaadavaks
- Tammaru meelest on segregatsioon riigi üliliberaalse poliitika tagajärg
Tallinnas on elukoha eraldatus ehk segregatsioon taasiseseisvunud Eestis aina suurenenud. Riiklikul tasandil räägitakse palju lõimumise vajalikkusest, kuid andmed ilusat ideed ei toeta: paar aastat tagasi sai Tallinn üleeuroopalises uuringus lausa kõige kiiremalt segregeeruva linna tiitli.
Meie pealinna muudab eripäraseks fakt, et lõhed jooksevad lisaks sissetulekutele ka mööda rahvuspõhiseid jooni.
Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professori Tiit Tammaru sõnul Tallinna aina kiiremini segregeerumise tendents ka ei muutu, kuni riik oma sõnu praktikas ellu ei vii.
«See on tegelikult üsna üllatav tendents,» nentis Tammaru Postimehele, lisades: «Nõukogude-aegse rände tulemusel tekkinud segregatsioon on arusaadav, sest sisserändajad paigutati uutesse magalapiirkondadesse.»
Tänapäeval sundliikumist ei toimu, kuid selle on asendanud sissetuleku ebavõrdsus eesti ja vene perede vahel.
«Kui laias plaanis vaadata, siis Tallinna keskosa on veel suhteliselt segunenud, kuigi eestlaste osakaal on kasvanud, samas on Ida-Tallinn selgelt venekeelsemaks muutunud. Lisaks Lasnamäele on jõukam venekeelne elanikkond kolinud Piritale. Seega näeme ka venekeelse elanikkonna seas teatavat eraldumist sissetulekute järgi,» tõi akadeemik välja.
Segregatsiooni kasv Tallinna perspektiivis tähendab pikas plaanis seda, et eesti- ja venekeelsed inimesed veedavad vaba aega üksteisest eraldi, käivad eri koolides ja töökohtadel ning suhestuvad vastavalt oma kogemustele ka riigiga erinevalt.
Kui uussisserändajate ja rahvusvähemuste jaoks kujunevad välja kindlad elupiirkonnad, siis ei ole neil ka praktilist vajadust ülejäänud rahva hulka lõimuda.
Ühine visioon, et lapsed üksteisega rohkem kokku puutuksid ja teineteiselt õpiksid, on minu arvates olulisim.
Seega viskab suurenev lõhe lisaks keeleõppe raskendamisele kaikaid kodarasse laiemalt ka Eesti ühiskonna toimimisele.
«Ühine visioon, et lapsed üksteisega rohkem kokku puutuksid ja teineteiselt õpiksid, on minu arvates olulisim. Kooskäimist ja sõprade võrgustike teket on hädasti vaja,» rõhutas Tammaru.
Eestlaste ja teisest rahvusest elanike suhtlus on aja jooksul pigem kasvanud
Selle aastatuhande algusest alates tehtavas lõimumise monitooringus on uuritud Eestis eri rahvuste vahelist suhtlust ja kontaktide olemasolu, mis võimaldab hinnata, tõsi, indiviidi enda subjektiivse hinnangu kaudu, kui palju eri rahvusest elanikud omavahel suhtlevad ja kas näiteks eluaseme segregatsioon mõjutab ka eri rahvuste omavahelist suhtlust.
Tuleb arvestada, et viimase, 2020. aasta sügisel tehtud monitooringu tulemused võivad olla tugevasti mõjutatud koroonaviirusest ja piirangutest ning on võrreldes teiste aastatega seetõttu erandlikud.
Vaadates suhtlust varasemate aastate lõikes, on näha, et üldiselt on suhtlus eri elusfäärides jäänud sarnaseks või natuke kasvanud.
Elusfäärid, kus suhtlus eri rahvuste vahel on pigem vähenenud, ongi seotud naabritega, mis justkui kinnitaks võimalikku segregatsiooni, kuid ka seda, et teisest rahvusest elanikega suheldakse enam vabal ajal, töö juures ja internetis. Seejuures suureneb virtuaalse suhtluse roll üldiselt. Seega on veel vara väita, et segregatsioon mõjutab rahvustevahelist suhtlust ka teistes eluvaldkondades.
Teiseks võib eluaseme segregatsiooni taustaks vaadata ka neid integratsiooni monitooringu andmeid, mis annavad meile aimu, kuidas inimesed oma eluaset hindavad.
Nimelt küsiti 2020. aasta lõimumise monitooringus Eesti elanikelt ka nende rahulolu eluaseme asukoha ja kvaliteediga. Kui vaadata koos neid, kes olid kas täiesti või pigem rahul, siis suuri erinevusi rahvuse pinnalt rahulolus ei ilmne, kuigi täiesti rahulolevaid on eestlaste seas enam. Selgeim erinevus tulebki välja rahulolus eluaseme kvaliteediga Tallinnas, kus on nii täiesti kui ka pigem rahulolevate elanike osakaal eestlaste seas tunduvalt suurem kui teisest rahvusest elanike seas: vastavalt 87 protsenti vs. 79 protsenti. Nii erinevus selles kui ka suur erinevus rahulolus majandusliku seisundiga – 75 protsenti eestlastest ja 57 protsenti teisest rahvusest elanikest on (pigem) rahul oma pere majandusliku olukorraga – viitavad sellele, et segregatsiooni võivad tagant tõugata majanduslikud võimalused ning rahvustevaheline sotsiaalmajanduslik lõhe on miski, millega tegeleda esmajärgus.
Kokkuvõttes on kindlasti tähtis ennetada rahvuspõhise segregatsiooni ja majandusliku ebavõrdsuse süvenemist, kuid peaks meeles pidama, et suur osa inimestevahelisest suhtlusest toimub väljaspool oma vahetut naabruskonda, sh ka internetis, mistõttu tasub tervikpildi saamiseks vaadelda koos mitmeid valdkondi, nt elukoht, sotsiaalsed kontaktid ja suhtlusvõrgustik.
Kats Kivistik
Balti Uuringute Instituut
Lõimumise monitooringu kontaktide peatüki autor
Keskerakondlasest Lasnamäe linnaosavanema Vladimir Sveti sõnul ei ole aga suurimaks probleemiks mitte keele või rahvuse baasilt jooksev segregatsioon, vaid olukord, kus eesti keele kättesaadavus on kehv.
«Seda tuleb kindlasti parandada. Esiteks, pannes reaalselt tööle osaliselt või paberil eksisteerivad eesti keele õppimisvõimalused koolides ja lasteaedades, teiseks, leides nendele haridusasutustele lisajõudu ning kolmandaks, suurendades täiskasvanute keelehariduse pakkumist just suhtlus- ja eneseväljendusoskuse tasandil,» selgitas linnaosavanem Postimehele antud kommentaaris.
Poliitiku sõnul on tagasihoidliku eduloona käima tõmmanud ka nn kolmanda õpetaja programm, mille raames saavad venekeelsed lasteaiad taotleda vahendeid just eesti keele õpetamisele keskendunud õpetajate värbamiseks. Samas nentis ta, et ainult sellest ei piisa ning tuge olukorra muutmiseks oodatakse riigilt.
«Keelekursuste kohad lähevad minutitega nagu kuumad saiad. Ehk peaks osa keeleinspektsiooni eelarvest suunama hoopis kursuste arvu mitmekordistamiseks, või kolima eesti keele maja Lasnamäele,» pakkus Svet välja võimalikke lahendusi.
Linnaosavanema sõnul on aeg teha eesti keelega sama, mida tehti vaktsiinidega: «Vaktsineerimisbussi tuuritamine Lasnamäel näitas selgelt, et kui teha mõni teenus inimestele kättesaadavaks, kodulähedaseks ja selgeks, siis seda ka kasutatakse.»
Tammaru rõhutas Postimehele, et segregatsiooni võib käsitleda nii positiivse kui ka negatiivse aspektina, kuid lõpuks on olulisim ikkagi ausus ja sirgeselgsus leida visioon ja seda järgida.
«Kui me seda ühiskonnana tahame, siis võime ka näiteks Lasnamäest teha vene kultuuri täieliku oaasi, arendada välja kõrgetasemelised vene koolid sarnaselt inglise kolledži või prantsuse lütseumiga. Ehitada vene teatreid, muuseume ja teisi kultuuriasutusi,» tõi teadlane ühe variandina välja.
«Või kui me räägime sidusast ja lõimunud ühiskonnast, siis tuleb sellega ka tegeleda. Muidu tekib olukord, kus – ehk silmakirjalikkus on liialt tugev sõna – teod ja sõnad ei lähe lihtsalt omavahel hästi kokku,» leidis Tammaru.
Ka Sveti arvates torkab Lasnamäel riiklikke teenuseid otsides silma naljakas pilt: vastu vaatab ainult politsei ja töötukassa, millega riik justkui annaks edasi oma arvamuse, mida ta siinsete elanike vajadustest arvab.
Ehk peaks osa keeleinspektsiooni eelarvest suunama hoopis kursuste arvu mitme-kordistamiseks, või kolima eesti keele maja Lasnamäele.
Linnaosavanem vene kultuuri oaasi tekitamist ei toeta, vaid soovib, et riik jõulisemalt lisandväärtust looks. Poliitiku sõnul on segregatsiooni peatamine linnaosas, mida võib vaadelda kui riigi suurimat omavalitsusüksust, oluline kogu riigile.
«Lasnamäel on tegelikult ruumi ka lisandväärtust pakkuvate riiklike asutuste loomiseks või siia kolimiseks. Kas just uus ooperimaja, aga mõni riikliku tähendusega kultuuriasutus oleks siin kindlasti omal kohal,» selgitas Svet.
Riikliku kaliibriga asutuste tulek endisesse magalapiirkonda aitaks poliitiku sõnul parandada selle imagot, näitaks selle arengut ja seoks seda paremini ülejäänud Tallinna ja Eestiga. Samuti tõuseks Sveti sõnul siis Lasnamäe väärtus ka elukohana ja oleks veel üks põhjus juures, et samastada seda teiste atraktiivsete piirkondadega, mitte eristada. Seni, kuni olulisi muutusi sisse ei viida, süveneb ja taastoodab segregatsioon ennast edasi.
Riigi jaoks on väljupääsuteeks elamuasemeturg
Tammaru meelest mõjutab enim Tallinna segregatsiooni kasvu just töö- ja elamuasemeturg ning haridussektor, kuhu aastakümneid valitsenud üliliberaalne poliitika sisenenud ei ole.
«Eestil on väga liberaalne poliitika olnud viimased kolm aastakümmet, kus tööturgu, elamuturgu ja kooliturgu ei sekkuta,» ütles Tammaru, nentides, et kakskeelne koolisüsteem püsib eelkõige konsensusliku tahte puudumise taga, erinevalt näiteks Lätist, mis on tunduvalt jõulisemalt koolireformiga edasi läinud.
Läti on võtnud sihiks minna samm-sammult täielikult üle lätikeelsele kooliharidusele ning haridusreformide tagajärjel on langetatud muu seas ka kooli minemise iga kuuele eluaastale ja mindud üle kompetentsipõhisele õppele.
«Kui praegune Eesti poliitiline kontekst jätkub ja tõukejõudu ei ole millegi muutmiseks, siis sõltub edasine vene peredest ja sellest, kuhu nad otsustavad oma lapsi kooli panna. Ainuke realistlik mehhanism sellisel juhul eraldatuse vähendamiseks on, kui nad otsustavad oma lapsed panna eelkõige eesti koolidesse,» tõi teadlane välja.
Inimgeograafi arvates on vaja aga eri piirkondades leida just seal olevatele inimestele sobilik lahendus.
«Liiga jõuline ja väevõimuga sekkumine ei ole kunagi hea strateegia,» rõhutas Tammaru ja lisas: «Ühiskond on õrn kooslus ja seda tuleb delikaatselt käsitleda ühiste arusaamade järgi.»
Rahvusvaheline praktika näitab, et Eestil on ka lisaks haridusele teisi hoobi, mida kasutada segregatsiooni suundumuste muutmiseks.
«Eestit eristab paremini eraldatusega tegelevatest riikidest see, et nendes riikides on elamuturul aktiivne ka avalik sektor,» rõhutas Tammaru.
«Eestis on võetud selline lähenemine, et turg on midagi, kuhu avalik sektor ei tohiks siseneda. See on muidugi üks võimalus, kuid riik võib lisaks reeglite loomisele ka loodud reeglistikus ise kaasa lüüa, nagu USAs, Soomes, Austrias või ka Norras,» leidis akadeemik.
Elamistingimusi ei tohiks Tammaru meelest võrrelda toidukaupade või tehnikaga, mida lastakse ainult turul reguleerida, sest kodu on üks põhiõigus.
«Seetõttu on selles küsimuses ka avaliku sektori sekkumise ideoloogia tegelikult väga liberaalsetes riikides levinud ning üle lahe Soomes on kasutusel praktika, mis on kasumlik ka kohalikule omavalitsusel ja riigile endale,» ütles professor.
«Nad aitavad ühelt poolt sotsiaalkorteritega nõrgemaid, kuid teiselt poolt on pakkumine ka turumajandusliku mõtlemisega, sest riik saab võtta odavalt laenu, anda selle edasi omavalitsustele, kes saab seetõttu soodsamalt kortereid edasi müüa,» lausus Tammaru.
Tähtsad on ka planeering ning taristu kasutamise võimalused. Taskukohaste eluasemete raskustes olev Inglismaa on sätestanud, et igal suurel arendusel peab kümme protsenti elamupinnast olema taskukohase hinnaga, mille sätestab vastav kohalik omavalitsus.
«See näitab, et riik saab tegelikult ka minimaalsete kulude ja maad omamata linnas muutusi esile kutsuda,» leiab Tammaru.
Sotsiaalse segregatsiooni lahendusena oma linnaosas näeb Lasnamäe linnaosavanem Vladimir Svet riigi suurema kohalolu ja eesti keele kättesaadavuse suurendamise kõrval samuti parema linnaruumi ning uue elamumajanduspoliitika loomist.
«Riigil on Lasnamäel mitu elamumajanduseks ettenähtud maatükki ja seal tuleb loobuda magalatüüpi hoonestuse taastootmisest ning panustada nende arendamisel kõrgetasemelisele linnaruumile,» tõi Svet välja.
Sinna peaks poliitiku sõnul kerkima madalkorruseline hoonestus, põhjalikult läbimõeldud jalakäijate ja ratturite liikumisvõimalused, kohalikele mõeldud linnaruum ja rikkalik haljastus.
«Kui kedagi peaks huvitama, kus selliseid riigi käes olevaid elamumaa krunte veel on, saab jalutada Lasnamäe kiriku kõrval asuval tühermaal või Saaremaa puiestee äärsetel aladel Linnamäe tee kõrval,» selgitas Svet, kelle sõnul on oluline anda ka ettevõtjatele signaal, et magalatüüpi arenduste aeg on möödas.
Linnaosavanem näeb kohalike võimude rolli eelkõige kompromisside otsijana, mis tagaks, et elamukvartalitesse tekiksid eri hinnaklassis korterid ning et uusarenduste elumajade esimesed korrused avaneksid ka kesklinlikul moel tänavale, nagu näiteks Uus-Veerenni kvartalis.
«Ka Tondiraba park näitab, et ehitusprahti täis tühermaast saab luua linna mastaapides tõmbekeskuse ning see areng peab jätkuma ka teistes Lasnamäe asumites,» tõi Svet välja, lisades: «Esmalt betooni suunatud investeeringuna tunduvad kulutused lubavad pikas perspektiivis anda suure dividendi sidusama ja õmblusteta ühiskonna loomise näol.»
Käesolev kirjutis on valminud koostöös MTÜ Mondoga projekti «Jagatud teekonnad: faktid ja lood rändest 21. sajandil» raames, mida kaasrahastavad Euroopa Komisjon, Eesti välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest, kultuuriministeerium ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital. Kirjutis ei pruugi väljendada rahastajate seisukohti.