Brigaadikindral Riho Ühtegi: meil on vabaduseiha geenides (1)

«Austatud Eesti Vabariigi president, president Ilves, riigikogu esimees, peaminister, ministrid, kaitseväe juhataja, kaasvõitlejad, järvakad, Eesti rahvas!

Me tähistame täna Võidupühana sada kaks aastat tagasi saavutatud võitu Võnnu lahingus. Kuigi Vabadussõda toimus põhiliselt idarinnetel bolševistliku Venemaa vastu, oli toona Eesti rahva jaoks märgilise tähendusega võit just Saksa Landesveeri üle, millega lõpetati kümneid inimpõlvi kestnud Saksa parunite valitsemine Eestis. Muistsest vabadusvõitlusest alguse saanud vabaduse iha oli tegelikkuseks saanud. Nagu seisab kirjas 1934. aasta Eesti Vabariigi valitsuse otsuses, millega Võidupüha muudeti riigipühaks, tuleb seda päeva tähistada eestlaste kõigi aegade võitude ja võitluste mälestuspäevana, meenutamaks Lembitu päevil alanud lakkamatut võitlust eesti rahva olemasolu ja vabaduse eest.

Kahjuks kestis vabadus vaid pisut enam kui kakskümmend aastat ning ühe ilmasõja keerises saavutatud võimalus kaotati teise ilmasõja käigus uuesti. Väikeriigina ja üksi polnud meil lootust iseseisvust säilitada. Järgnes viiekümne aastane okupatsiooniperiood, mille jooksul püüti meist vormida niinimetatud homo sovieticusi – passiivseid initsiatiivituid nõukogude korra pärisorje, kes kuulekalt alluvad autoritaarsele juhtimisele.

Aga eestlased pole selline rahvas. Meil on vabaduseiha geenides. Räägin siinkohal oma loo, mis kindlasti sarnaneb paljude teiste minu ealiste eestlaste lugudega. Nimelt olen sündinud sügaval nõukaajal ja kõik minu seosed vaba Eestiga tekkisid vanavanemate kaudu. Mu vanemad olid sündinud vahetult enne sõda, mistõttu polnud nemad ju tegelikult vabadust näinud. Aga just vanaema Salme oli see, kes aeg-ajalt laulis meile, lastele, keelatud laule vabast Eestist, mille sõnad mulle enam ei meenu, kuid millest õhkuvat nukrust ja igatsust ma tänaseni mäletan. Just mu vanaisa Arnold oli see, kes talveõhtutel meid ahjule sooja tõstes jutustas lugusid Eesti oma kaitseväest ning Kaitseliidust, kuhu ta kuulunud oli.

Meie side möödanikuga on meie vanemad ja vanavanemad. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, on Juhan Liiv öelnud. Mõelda vaid, mis oleks võinud juhtuda, kui meie poleks kuulanud oma vanemaid ja vanavanemaid, uskunud nende lugusid ja kaasa läinud nende unistustega! See tundus justkui ainuõige otsus, et kasvõi vanavanemate pärast tuleb tagasi saada see riik, mida nemad mäletasid. Meenub, et mõtlesin sellele tookord Tartus, kui tähetorni heisati esmakordselt sini-must-valge lipp ning mu vanaisa silmis olid liigutuspisaraid. Temal õnnestus see ära näha, vanaema Salmel kahjuks mitte.

Siit pisut edasi mõeldes pean tõdema ka seda, et kui me 1990. aastal Kaitseliitu taastasime, siis näis, et minu sellesse kuulumine oli vanaisa jaoks vaata et tähtsamgi kui mulle. Kui jutt juba Kaitseliidule läks, siis paljud meist mäletavad, millise au sees olid algaastatel organisatsioonis need mehed ja naised, kes sõja eelset Kaitseliitu mäletasid. Kuidas sa muidu taastad midagi, millest ise tead vähe. Siinkohal meenutagem kasvõi siitsamast Järvamaalt pärit Robert-Rudolf Volki, kes kuni oma surmani käesoleva aasta kevadel kaitseliitlaseks jäi. 100 aastaselt oli ta vanimaks Kaitseliidu tegevliikmeks.

Head kaasmaalased! Tänavu augustis tähistame me kolmekümne aasta möödumist iseseisva Eesti riigi taastamisest. Sel puhul oleme me Kaitseliidu tuletoojateks valinud oma liikmeskonnast need mehed ja naised, kes 1991. aastal on sündinud. Kuigi minu jaoks tundub, nagu oleks see olnud eile, pean tõdema, et noist päevist on möödunud tõe poolest terve inimpõlv. Ühtäkki oleme me ise, kes me 90-ndatel noored olime, muutumas ühiskonnas selleks sidemeks möödanikuga, nagu meile olid meie vanavanemad. Kuidas seletada järgnevatele põlvedele seda olukorda, milles elasime, et mitte alati ei tähendanud koputus uksele sõprade küllatulekut, vaid võib kaasa tuua järjekordset arreteerimise ja teadmatusse saatmise; et jõule ei saanud pidada avalikult, vaid neid tuli varjata paksude kardinate taha; et oma arvamuse avaldamise eest võis kaotada töö või isegi sattuda vangi? See oli aeg, milles me elasime ja taastasime Eesti iseseisvuse.

Ja nüüd, olles eestkõnelejateks neile tublidele meestele ja naistele, kes 1990-ndatel andsid oma panuse Eesti vabakssaamisse, ma küsin, kas me oleme neid piisavalt tunnustanud ja austanud selle eest, mis nad tegid? Ka siis tehti kangelastegusid, kuigi õnneks tuli vabadus veretult. Võtame näiteks augustiputši päevad, mil taastati Eesti Vabariik. Me teame nime pidi Vabadussõja kangelasi, kuid kas me teame nende meeste ja naiste nimesid, kes seisid relvituna hambuni relvastatud dessantväelaste vastas teletorni juures? Või neid kaitseliitlasi ja kodukaitsjaid, kes olid valmis isevalmistatud molotovi kokteiliga tõrjuma Toompea suunas liikuvaid soomukeid? Kas me teame nende kraanajuhtide nimesid, kes graniitrahnudega pidid teid tõkestama? Need inimesed olid valmis Eesti eest andma oma elu, kas nad pole siis vabaduse kangelased?

President Lennart Meri on öelnud, et meist igaühest sõltub Eesti püsimine. Vabadus ei ole asi iseenesest. Vaba saab olla see, kes seda ise tahab ja on selle eest valmis ka seisma. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 54 ütleb, et Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust ning lisab, et kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu. Seda selleks, et ei korduks aasta 1940. Aitäh, Enn Tarto, et need viimased sõnad põhiseadusesse kirjutatud said.

Võidupüha on Eesti rahva ühtsuse püha. Seepärast on täna siia rivistatud Kaitseliidu üksused malevate kaupa koos naiskodukaitse ja noorteorganisatsioonidega, et demonstreerida põlvkondade ja sugude ühtsust, Just nii, nagu Maximilian Maksolly maalil „Kolm põlvkonda Vabadussõjas“. Olgu selle rahva ühtsustunde märgiks ka täna Müüsleri Vabadussõja mälestusmärgi juures muinastulest ja mälestustulest läidetud võidutuli, mille Vabariigi President siit kohe maakondadesse saadab. Ehk nagu kirjutas Juhan Libe 1934. aasta «Kaitse Kodus», olgu see tuli „jõuliseks ühistunde avalduseks ja rahvusliku enesetunde tõstjaks, mis täiel määral suudaks anda ülevat rõõmu ja elujõudu“. Jõudku ta siis üle maa Eesti kodudesse ning süüdakem temast jaanituled, et tunda seda ülevust ja rõõmu ning tänu meie vabaduse eest.

Ma tervitan teid Võidupühal ning soovin head Jaani.

Eesti eest surmani!

Elagu vaba Eesti!»