Tellijale
Vaktsiinijärjekorras viib sihile üksnes kannatlikkus (1)
19. mai 2021, 00:01
Teisipäeva hommikul mõned minutid pärast kümmet otsustan: saagu mis saab, aga pressin ennast koos teiste Covid-19-vastasele vaktsineerimisele ihkavate eestimaalastega ootejärjekorda. Ma ei kuulu nende enam kui 400 000 inimese hulka, kellele üks või juba suisa kaks sutsakat tehtud.
Puhkus pole samuti enam mägede taga ja seetõttu ei tundu mõtted reisiplaanidest enne vaktsiinisüsti saamist kuigi julgustavad.
Reisikihku süvendas eelmisel õhtul peetud vestlus piiri taga elava sõbraga, kes viskas muu jutu sees hooletult õhku lause: «Kui ma tulla ei saa, siis võid ju ise siiapoole liikuda.» Jõhker. Samas: muidugi soovin liikuda kaugemale ning mitte üksnes koduümbruses ringi luusida. Mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada!
Inimene mõtleb, jumal juhib
Plaan A. Digiregistratuuri veebilehele sisenedes raugeb optimism samasuguse kiirusega, kui see tekkida jõudis. Loen arvutiekraanilt: «Oled ootejärjekorras. Kui teie kord saabub, on teil sisenemiseks aega 10 minutit. Enne teid järjekorras olevate kasutajate arv: 28 218.»
Veel selgub, et veebilehele sisenemiseks võib kuluda üle tunni ning hinnanguline ooteaeg on üks tund. Kust kohast see aeg tuleb võtta, et lihtsalt niisama käsipõsakil passida? Päeval ei ole võimalik, õhtul on muidki tegemisi.
Pean sisimas võitlust iseendaga. Kas oodata või siiski mitte? Aga äkki ma ei soovi ikkagi reisima minna? Soovin küll! Unistan Londonis Emirates Stadiumi lähistel varem ägedalt sumisenud pubist The Twelve Pins. Tahan tunda ennast samamoodi nagu mõne aasta eest, kui võisin ühes Londoni Arsenali jalgpallisatsi fännidega liigamängu järel humalavett rüübata, suvaliste tüüpidega juttu ajada ning argimuredele mõtlemata lihtsalt olla.