Eimar Rahumaa ⟩ Mida loeb Bill Gates?

Kunagi väga ammu, üle poole sajandi tagasi, ülikooli esimese kursuse tudengitena oli meil kohtumine Edgar Tõnuristiga, ENSV ministrite nõukogu esimehe esimese asetäitjaga, nagu tollal asepeaministri ametinimi kõlas. Saaremaa külapoisina polnud ma enne nii kõrget ülemust elusalt näinudki, vestlemisest rääkimata. Ilmselt seepärast on mul tema jutt tänaseni meeles. Meid oli mõniteist tudengit, hiline õhtune aeg ning vestlus kujunes väga usalduslikuks.

Ta jutustas päris põnevalt ja kriitiliselt Eesti tolleaegsest majandusest, põllumajanduse probleemidest (aasta oli 1966), ekspordist Venemaale ja mujale ning impordist. Iseäranis huvitav oli tema jutt sellest, missugune oli tema elu meie vanuses. Aprillist 1944 Tartumaa täitevkomitee esimehena töötades olnud tal voodi kõrval alati kohver valmis. Meile polnud vaja pikemalt seletada, miks. Nende korter asunud tänavanurgal ning alati, kui öösel mõni auto käänakut tehes pidurdanud, olevat linnuunega naine teda müksanud: “Äkki tuldi sulle järele? Kuula, kas auto peatus!”

Lugege memuaare ja elulugusid!

Enne Stalini surma piisas ju anonüümsest kaebusest ja olidki rahvavaenlane valmis. Mulle tuleb see jutt millegipärast alati meelde, kui loen mõnda mustvalget artiklit tolleaegsete ENSV juhtide kohta. See kõik olgu mainitud, nagu meie kandis öeldi, kaudu minnes ehk sissejuhatuseks.

Tõnuristil olnud kohvris ka paar raamatut, mida vangikongis lugeda, kui just mahalaskmisele ei viida. Ta pani meile südamele: “Lugege häid raamatuid, iseäranis memuaare ja elulugusid. See annab tarkust ja vaprust, sest võrdluses näete otsekui kaugemale ja mured muutuvad pisemaks, kui saate teada, missuguseid raskusi on visad suurvaimud oma eluteel ületama pidanud, milliseid probleeme lahendanud.”

Poolteist kuud tagasi rääkis Bill Gates, Microsofti looja, hiljutine juht ja omanik, praegu maailmas rikkuselt neljas, ajakirjanike ees oma uuest raamatust “Kuidas kliimaõnnetust vältida. Meie lahendused ja vajaminevad läbimurded”. Täna saab iga soovija seda teost Amazonist tellida.

“Saaremaa külapoisina polnud ma enne nii kõrget ülemust elusalt näinudki, vestlemisest rääkimata. Ilmselt seepärast on mul tema jutt tänaseni meeles.”

2006. aastani polnud miljardär oma sõnul mingi kliimaaktivist, vaid arvas – nagu enamik meist sel ajal –, et aeg-ajalt tekkivad põuad ja üleujutused ning metsatulekahjud kuuluvad ilmamuutuste juurde, ent mingit kliimaõnnetust silmapiiril pole. Umbes nagu arvas lahkunud akadeemik Endel Lippmaa. Nüüd on Gates aga kindlal veendumusel, et inimesed peavad lõpetama kasvuhoonegaaside õhku paiskamise, jõudma aastaks 2050 nullini. Samas tõdeb ta: see on nii triviaalne nõue, et inimesed üksnes kehitavad õlgu: veel üks.

Raamatu esimeses osas tutvustab Gates praegust olukorda ja see on masendav lugemine. Autor läheneb probleemile nagu insener ja pakub välja: võtame inimkonna süsihappegaasi toodangu, 51 miljardit tonni, üksipulgi lahti ning jagame ülesanded kätte. Esikohale seab ta tehnoloogilised uuendused ja teaduslikud lahendused. Nimetatud eesmärgini jõudmiseks tuleb kogu inimtegevus n-ö elektrifitseerida, kusjuures 2030. aastaks peaks igas riigis olema 4/5 tarbitavast energiast taastuv, seega tuulest ja päikesest saadav. Vastasel korral jäävat Pariisi kokkulepe kliima alal unistuseks ja soojenemise piir – 1,5 kraadi – saavutamata.

Gates kutsub üles päikesepaneele üles sättima põhjendusega, et mida rohkem neid on, seda odavamaks nende tootmine muutub ning kvaliteet paraneb. Faktid kinnitavad tema arutelu õigsust. Gatesil on veel teisigi üleskutseid. Ta möönab, et kliimaõnnetuse ärahoidmise keerulisus ja raskus on kolossaalne, midagi sellist pole inimkonna ees enne olnud. Sealjuures olevat tema arvates üks probleemide probleem, kus lahendust oleks hädasti vaja juba täna. See suur probleem on tsement, mille ühe tonni tootmine annab sama palju CO2. Ilma ka kuidagi ei saa, sest kas keegi suudab ette kujutada meie maailma ilma betoonita? Järelikult? Mitu inimest tuleks selle probleemi lahendamiseks, nii-öelda rohelise tsemendi leiutamiseks tööle rakendada?

Miljardärist annetaja, suur raamatusõber

Gates, suurim annetaja maailmas (just praegu tegeleb vaestele riikidele vaktsiinide annetamisega) rääkis muu hulgas sedagi, mida ta viimasel ajal lugenud on.

Oma sõnade järgi loeb Gates aastas 50 raamatu ringis, saades vihjeid, milliseid teoseid lugeda tasub, sõpradelt ja meediast. Praegune miljardär julgeb avalikult tunnistada, et lapsepõlves olnud ta suur nohik. Sellest ajast on talle meelde jäänud Salingeri “Kuristik rukkis”. Samas möönab Gates, et hiljem raamatut uuesti üle lugedes oli ta saanud ennast otsekui kõrvalt vaadata, ajas tagasi astuda, sest talle meenusid lugemiselamused ja rõhuasetused lapsepõlvest, hoopis erinevad kui täiskasvanuna.

Iga raamat õpetab midagi uut, teeb paremaks ja targemaks.

“Ma olen koolis ajalugu õppinud ja lood minevikust on mulle alati meeldinud, samuti nagu teaduski,” rääkis Gates. “Ent alles Jill Leporet lugedes sain aimu, miks Ameerika Ühendriigid on just niisugused.”

Bill Gates pidas silmas Harvardi professori 932-leheküljelist “telliskivi” “Need tõed. Ameerika Ühendriikide ajalugu” (“These Truths. A History of the United States”), mis algab ameeriklaste vahest suurima presidendi Abraham Lincolni igihaljaste sõnadega aastast 1862: “Me peame end orjusest vabastama ja siis me päästame oma maa.”

Seda on põnev lugeda, võin omalt poolt kinnitada. Saate suurepärase ülevaate, üksikute lugude kaupa, miks nende põhiseadus on nii suurt rolli mänginud riigi, terve ühiskonna arengus, aga ka ameeriklaste maailmanägemises, isegi kultuuris ning riigi toimimises. Lõpetades sellega, millised “sulelised ja karvased” isepäised inimesed olid interneti loomisel tegevad. Esimene andmepakette vahetanud arvutivõrk, esialgse nimega ARPANET (nimi pandi tööd juhtinud organisatsiooni Advanced Research Projects Agency esitähtede järgi), sündis pool sajandit tagasi USA kaitseministeeriumi projektina. Esimene veebilehekülg loodi USA-s 1991. aastal. Paar aastat enne, 1989. aastal oli Inglise päritolu teadlane Tim Berners-Lee teinud Genfis ettepaneku nimetada see võrkude võrk World Wide Web’iks. Ülejäänu, nagu öeldakse, on ajalugu.

Inimese targemaks ja paremaks saamise teel on vähe asju, mis suudaksid võistelda hea raamatuga.