KINDEL LAKS ⟩ Juhan Raua kultuurisoovitused

On kevad, mis tähendab, et õhus on teisenemisi, üleminekuid ja õietolmu. Elu saab surmast võitu, loodus tärkab ning maailm hakkab jälle liikuma. Siit ka mõned kultuurisoovitused.

Komöödia

Noor naisterahvas avab inimtühjas fuajees silmad. Naljaka olemisega härrasmees kutsub ta oma kabinetti ja selgitab naisele, et põhimõtteliselt on tegemist «Mul on teile häid uudiseid ja halbu uudiseid» olukorraga. Halb uudis on see, et te olete surnud. Hea uudis on aga, et see siin on «Hea koht». Netflixi seriaal «The Good Place» algab kummaliselt ja läheb sealt edasi täiesti deliirseks. Ent ogarusest hoolimata on see südantsoojendav, inimlik ning kohutavalt naljakas (absurdi)komöödia, millel õnnestub meelt lahutada ning esitada ka suuri küsimusi. Kuigi olgu öeldud, et sellesse seriaali sisse elamiseks võib kuluda paar jagu.

Veel mõnusam sari

Samal teemal natuke kangem kokteil. Selle seriaali koostisosadeks on New York, eksistentsialistlik must huumor, Fellini, videomänguloogika, juudi müstitsism ning kvantfüüsika. Netflixi sarja «Russian Doll» peategelane, Nadia Vulvokov on üks kõige šefimaid karaktereid, keda ma üheski sarjas näinud olen – temaga on raske mitte samastuda. Omal moel on ka selle seriaali keskmeks uuenemine, surm, vastutus ning laiemas plaanis see, mida tähendab inimeseks olemine. See, kuidas «Russian Doll» oma meeleolusid ja atmosfääre vaheldab, on omamoodi kinematograafiline ime. Sarja soundtrack väärib samuti eraldi esile tõstmist. Õnneks filmitakse praegu juba uut hooaega.

Midagi jahedat

Don DeLillo romaani «Null K» külm, minimalistlik stiil on ilus ning samas ka häiriv. DeLillot huvitavad siin raamatus mittekohad, keele materiaalsus ning salajased, nimetud rütmid, mis meie maailma koos hoiavad. Romaani minajutustaja kohtub üle pika aja oma multimiljonärist isaga, kes valmistub parajasti nii oma naist kui ka ennast krüogeenselt külmutama. Ülirikkur on lasknud selle tarvis ehitada endale tohutu ja anonüümse labürintliku kompleksi, kus see kõik peaks siis aset leidma. Meisterliku stiiliga kirja pandud meditatsioon surmast, keelest ning meie ülimodernsest kaasajast.

Tants

Meie tänapäev on mitmeplaaniline. Seda toidavad alati erinevad minevikud, kuid samas võib olevik iga kell neist lahti öelda. «Ajalugu ei ole kaasajast tähtsam», nagu ütles kuraator Kati Ilves oma näitust kommenteerides. Ta on kureerinud (koos Vanina Saracinoga) Kumu kunstimuuseumis näituse «Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel», mis uurib klubikultuuri ja selle laiemaid – masinlikke, spirituaalseid ja poliitilisi – aspekte. Kas reiv võib viia ego lahustumiseni? Isegi kui näitus kõigi jaoks tööle ei hakka, on selles, kuidas täiesti afektiivne nähtus on võetud teaduslikult kirjeldada, midagi väga põnevat.

Tõde ja poeesia

«Kui leiaks tõe / mis ei ole vale / küll siis imestaks / ja kuulutaks / ja tantsiks / aga nüüd / tuleb imestada / ja kuulutada / ja tantsida / niisama». Nii kirjutab luuletaja ja filosoof Mart Kangur oma uues kogumikus «Armkude». Ja kuigi see luulekogu on tervikuna nukram kui tema eelnevad, on see konkreetne tekst minu meelest siiski optimistlik. Suure tõe otsimine ning selle ebavajalikkus varisevad ühte, ent ka loovad teineteist. On leitud see tõde ja samas pole ka. Tore ju! Head luulet on alati rõõm lugeda.