Heimar Lenk on võtnud põhimõtteks ebameeldivustest mitte välja teha

Avalikkusele on jäänud mulje, et Heimar Lenk on alati heas tujus, valmis „karvu nähtavalt turri ajamata” vastama ka mis tahes ebamugavale küsimusele või isegi provokatsioonile.

Ega ma tõesti provokatsioone karda. Asi selles, et pikalt poliitikas ja Keskerakonnas olemine, eeskätt Savisaare ajal, kui iga teine küsimus oli niivõrd suunatud ja „allapoole vööd”, on mind sedavõrd karastanud, et miskit uut on raske oodata. Ja teisalt. Praegu, 74aastasena, võin kinnitada, et kõige tähtsam on iseendaks jäämine.

Minu põhimõtted – ole alati aus, vaesemaid tuleb aidata ja nõrgematele ei tohi liiga teha – on noorusest tänaseni samaks jäänud. Kui alati oma reageeringutes aus oled (tänapäeval pole see muidugi lihtne!) ja enda tõekspidamisi ei reeda, siis mida seal karta on? Kuigi elame hetkel ju paljuski valede ja pooltõdede maailmas.

Aga kuidas selle hea tujuga on?

Vaata, meie nooruses oli loosung: ole positiivne. Nüüd on sellega ju paras jama (naerab). Tuleb olla hoopiski negatiivne, eks ole. Muidugi, elu pakub ebameeldivusi igal sammul, aga olen võtnud põhimõtteks neist mitte liialt välja teha.

Just tulin väljast jalutamast. Ilm ilus, kevad käes, linnud laulavad (kuidas nad küll nii valjusti laulda suudavad?). Isegi piibel keelab tusatujus olemise! Sul pole selleks õigust! Selge see, et ega alati ei suuda head tuju hoida, aga püüda tuleb. Nagu ameeriklased ütlevad: naerata ja maailm vastab sulle samaga.

Uuele päevale vaatad ärgates alati rõõmsalt vastu?

Praegu, kui ma enam tööl ei käi, on mul ümber nii palju meeldivaid asju: raamatud, mis lugemata, arvuti, kuhu saab uudistama minna, heliplaadid. Nii palju põnevat! Enam ei ole „ma pean”, vaid „ma ise tahan, mulle meeldib”. See on küpse ea suur pluss. Tihti õhtul voodis enne uinumist mõtlen juba ette, mis toreda asjaga homme päeva alustan.

Vahel vihastad või nukrutsed ka?

Praegu enam mitte. Aga kunagi küll, kui tegid hommikul ajalehe lahti ja nägid jälle uut rünnakut oma erakonna ja Edgari vastu. Saan väga hästi aru, miks Savisaar enam ammu lehti ei loe, raadiot ei kuula ega telerit vaata. Kui ma oma neljale Riigikogu perioodile tagasi mõtlen, siis saan aru, milliste tühiasjade üle me seal kõik vaielnud oleme, protsentide ja komade üle, selle asemel et inimestele paremat elu pakkuda. Vabandage, kui see liiga loosunglikult kõlab, aga nii see on.

Muide, mäletan, kui mu ema veel elas, siis reedel pärast lõunat läksin ikka tema poole. Tegime midagi paremat süüa, võtsime klaasikese veini ja ajasime juttu. Soovitan seda kõigile! Teha nädala lõpul enda ja oma kõige lähemate jaoks üks mõnus mitme tunni pikkune lõdvestuspaus, ajada juttu, sekka näiteks telerist midagi meeldivat vaadata.

Istume proua Hellega, abikaasaga, niimoodi igal nädalalõpul. Helle paneb silmad kinni ja

võtab tugitoolist tõusmata raamaturiiulist huupi ühe luuleraamatu ning loeb sealt mõned luuletused. See on hea retsept argipäeva rutiini tõrjumiseks. Tean, et ka Eve Kivi teeb samamoodi.

Oled Eve Kiviga tuttav?

Eve on mulle juba noorusest meeldinud. Nii naise kui ka näitlejana. Olin siis vist Õhtulehes tööl. Pidin minema teda Tallinna vanasse (Stalini-aegsesse) lennujaama vastu võtma. Ta tuli, kui ma ei eksi, Argentinast. Istusime seal puhvetis, jõime Vana Tallinnat ning Eve rääkis muljeid vabast maailmast, mis toona oli enamikule eestlastest kättesaamatu.

Ka hiljem, kui töötasin Eesti Televisiooni korrespondendina Moskvas, sai temaga välismaalt saabudes ikka intervjuu tehtud. Ta on harukordselt võimas naine, aga samas ka lihtne suhtleja.

Kord seitsmekümnendail oli telemajas koosolek, kus arutati eelmise nädala saateid ning üks retsenseerijatest polnud rahul, et jälle Eve Kivist räägiti, öeldes, et kõik tema saavutused on välja võideldud läbi armuseikluste. Ma olin juba tol ajal suur õigluse eest seisja, mistõttu tõusin püsti ja küsisin – kas keegi teab kuulujuttude tõesust ka kinnitada? Kõik muidugi vaikisid.