Kolumn: Bambi ja Ükssarvik

Vastuses uurib metsloomaühing, kas ma saaksin looma neile transportida. Mõtlen, et ikkagi metsloom ja see pole nii lihtne, aga saan teada, et võin ise hoiukodu pakkuda, juhendajad on pidevalt kättesaadavad. Infot vahetamegi edasi metskitseteemalises sõnumigrupis. Niisuguseid juhtumeid on praegu mitu. Mis metskitsel viga võiks olla? Viimaste juhtumite põhjal on suur tõenäosus, et see on toksikoos – talirapsist. Metskitse organismi saab puhastada angervaksa ja tammekoorega. Antibiootikumidega ei tule näiteks kitse organism toime. Üleüldse on ellujäämisprotsent 20. Toon linnast tammekoort, angervaksaõisi ja heina. Kits ise toitu ei võta, vett joob väheke. Teen mikseriga angervaksa ja tammekoore segu koos veega ja topin talle suhu. “Joodan” lõpuks teetõmmist lisaks, õigemini valan suhu. Vahepeal võtab kits jalad alla ja liigub veidi edasi, siis lamab jälle. Õhtu jõuab kätte, on lootus, et olukord paraneb. Öösel on kitseke kuuris, kus on ruumi liikuda. Hommikul avan hingevärinal kuuriukse, kitseke on nõrk, kuid hing on tal ikkagi õnneks sees. Joodan taas puhastavat teed, ta neelab ja tee jõuab kõhtu. Pea nüüd vastu, Bambi! Siiski on üldine olemine nõrgem kui eelmisel päeval. Hingamine raskem. Jalgele tõusta loom ise ei jõua, tagajalad ei taha kanda. Lamab edasi, sätin tal jalad külje alla, nagu peab. Kitseke jääb tukkuma, mõne tunni pärast on olukord silmanähtavalt halvem, peagi kahjuks kitseke sureb. Kurbus ja jõuetustunne. Kahe päevaga suutis habras olevus nii hinge minna. Ma ei unusta sind kunagi, Bambi! Järgmiseks pean viima ta looduse eluringi tagasi. Nii saab mõni loom kõhu täis, keegi jääb murdmata. Tõstan kitse kärusse, sõidame külast välja metsa.