Oi kuidas ei taha kirjutada pandeemiast. Aga see on ainus, mis määrab praegu kogu olemise sisu ja võib lähiajal ühiskonna plahvatuseni viia. Hakkan üha enam mõistma inimesi, kes neelavad ahnelt vandenõuteooriad. Mõistan maskivastaseid, kriitikuid, tigetsejaid ja panikööre. Ja mõistan ka neid, kes on siiralt mures, hirmul, vastutustundlikud, korrameelsed, punktuaalsed ja hoolikad. Nagu arvata võis, ei ole küsimus ammu enam haiguses kui sellises. Küsimused on roninud sootuks teistele skaaladele ning tegelevad eksistentsiaalsete, moraalifilosoofiliste teemadega. Mis on vabadus? Mis on õigus? Mis on kohustus? Mis on need minu kui inimese ja minu kui ühiskonnaliikme jaoks? Mis on süü? Keda või mida saab usaldada?
Kui kaugele saab minna õiguste ja vabaduste piiramisega? Jube on lugeda aina laiemalt levivaid seisukohti, et vaktsineerimisest keeldujatelt tuleks ära võtta ravikindlustus või õigus haiglaravile. Targad ja haritud inimesed jagavad sotsiaalmeedias üleskutseid, et kõiki, kes keelduvad vaktsineerimisest, tuleb käsitleda kui potentsiaalseid mõrtsukaid. Arvamused radikaliseeruvad totaalselt, vastaspooltest saavad inimkonna vaenlased – ühed süüdistavad valitsusi ülereageerimises ja suhtuvad viiruskriisi kriitiliselt või peavad seda kunstlikult esilekutsutuks. Teised tahavad esimestelt sadistlikul moel põhiõigused ära võtta. Moraal ja eetika kukuvad kolinal kokku, inimese ja ühiskonna tasandil. Mis vaktsiiniralli maailmas toimub – salasobingud, üleostmised, lubadused, lubadustest taganemised ja kui siis midagi Eestisse jõuab, hea kui poolest lepitud tarnest tuleb pool. Nõuandjaid on iga nurga peal. Tehke nii, kaasake neid, ärge rakendage viiruskriisi poliitvankri ette. Tihtipeale esinevad taoliste avaldustega mõne sellise partei liikmed, kes ise parasjagu opositsioonis.
/nginx/o/2017/05/25/6705817t1hb943.jpg)
/nginx/o/2021/03/08/13669012t1h9b46.jpg)