Fotod ⟩ Väino Treiman leidis õpilaste seast pärlid ja ehitas takistuste kiuste Adaveres kiiruisutamise uuesti üles

Kuna väljas on jää vesine, sõidavad lapsed esmaspäeva hommikul võimlas. «Väino õpetab hästi ja on palju olümpiaid võitnud,» ütleb üks mudilane. «Me pole teda ainult uisutamas näinud, kuigi tahaks,» tunnistab teine. Lapsed kinnitavad, et trennis on reeglid paigas. «Kui sõna ei kuula, saadab Väino su teise tuppa ja tädi räägib sinuga pikalt,» teatab üks poiss.

​Eriline rühm

See tädi teises ruumis pole keegi muu kui Väino Treimani abikaasa, Adavere koolis juba ligi 40 aastat kehalise kasvatuse õpetajana töötanud Anar Treiman.

«Meil on rollid ära jaotatud, et mina olen nõid ja Väino on haldjas,» muigab abikaasa. «Kui keegi teeb trennis pahandust, tuleb ta minu tuppa, sest mul on aega lastele asju selgitada,» räägib Anar Treiman. Tema sõnul on Väino Treiman oma õpilastega samal ajal hoolitsev ja nõudlik ning olnud mõnele vanaisa, teisele isa eest.

Adaveres on uisutamine Anar Treimani sõnul saanud fenomeniks tänu headele tingimustele ning pikale traditsioonile. «Eks dirigendi lastest saavad sageli ka muusikud,» toob ta näite. Mõlemad Treimanid on kehakultuuriharidusega ning sport on nende elustiil. «Me oleme siiani harjunud, et kui teised puhkavad, siis meie töötame. Aga rõõmuga!» nendib Anar Treiman.

Vahepeal on saalis trenn alanud ning Treimani valvsa pilgu all sõidavad lapsed ringe, põlved kõverdatud, keha ees ja käed selja taga. «Sa oskad ju tegelikult kiiremini, proovi! Hea tehnika ei tähenda veel head tulemust,» hüüab Väino Treiman kõrvalt. «Kas sul põlved kõveramaks ei lähe? Istu ikka allapoole,» julgustab ta.

Rühm, kus treenisid koos Saskia Alusalu, Mart Markus ja Marten Liiv, on olnud Anar Treimani sõnutsi läbi aegade ühtseim. Juba lastena olid nad indu täis ning Adaveres käivad siiani tihti, justkui poleks sealt kunagi ära läinudki. «Ma pole kindel, kas samasugune grupp uuesti kokku tuleb, aga tublisid lapsi on meil küll,» räägib Anar Treiman.

Lapsed on kehalise kasvatuse õpetaja sõnul ühiskonna peegeldus. «Meil polnud siis sellist meelelahutust nagu praegu, tegime sporti. Nüüd on huvisid rohkem ja laste kasvatamine teistmoodi,» selgitab kehalise kasvatuse õpetaja. Elementaarseid asju, mida lapsed varem oskasid, tuleb praegu koolis õpetada. «Vanasti polnud võimalik, et laps tuleb kooli, aga ei oska hüpata või palli vastu seina visata,» tõdeb Anar Treiman.

Lahing uisutamise nimel

Väino Treimani sõnul on Eesti kiiruisutamise arenguks vaja juurde rohkem treenereid. «Meil on häid juhendajaid, aga kõik ei oska leida pärleid,» ütleb ta. Parimad õpilased sünnivad tema sõnul töökuse ja andekuse kombinatsioonina.

Kinni ei tohi jääda ka kehvade võimaluste taha. Treiman on Adaveres kiiruisutamise uuesti üles ehitanud: ta on aastate jooksul olnud rajameister, treener, bussijuht ja igal rindel sebija.

​Ükskord tuli olla tuletõrjevoolikuga väljas 22 tundi järjest, et võistlusteks jääd teha. Treiman ise ei nimeta ennast treeneriks, vaid tingimuste loojaks.

Nad pidid seitse minutit uisuasendis ringe kõndima. Viie minuti pealt hüüdis Mart Markus, et no kurat, ma ei jõua! meenutab Väino Treiman.

Tõsi, takistusi on teele veerenud mitmeid ja oli aeg, mil kohalik vald kiiruisutamist ei toetanud. «Kunagi öeldi mulle vallast, et uisutamine on Väino isiklik hobi ja vald ei pea seda kompenseerima,» meenutab Treiman. Nüüdseks on valla suhtumine teine ning lisandunud mitmeid abikäsi. Kõige rohkem annavad Treimanile lootust ja indu laste säravad silmad. «Kui viieaastane Kirke nägi Saskia pilti väljas rippumas ja ütles, et tahab ka kunagi pildile saada, siis ei saa ma ju ametit maha panna,» selgitab Treiman.

Aja jooksul on nii mõnigi inimene kõrvalt öelnud, et Adavere on mõttetu koht ja Treiman mõttetu treener. «Siis on kaks varianti: kas inimene saadab asja kuu peale või proovib näidata, et see kõik ei ole mõttetu. Mis te ise arvate, kumma ma valisin?» muigab Treiman. Huumorimeel on üks asi, mis temast välja kiirgab.

​Keset vestlust ajakirjanikuga kostab selja tagant külamehe hääl – ta uurib, kust võib leida arstipunkti. Treimanil on vastus kohe varrukast võtta. «Siit saab tervist, kus sa praegu asud. Aga võib ka juhtuda, et lõpuks vajad arstipunkti,» muheleb ta.

​Unistus uisuhallist

Õpilastest rääkides aga tuleb staažikal treeneril lausa pisar silma. Üks Treimani õpilane on Mart Markus, kes edendab nüüd kiiruisutamist Tallinnas. Tema uisutajatee algas 2005. aastal, kui Adaveres hakkasid uuesti toimuma Eesti meistrivõistlused.

«Sinna tulid kohale Tallinna ässad, kes andsid meile palju indu,» meenutab toona 16-aastane Mart Markus. Treenimine meeldis talle väga ja kohe teadis ta ka, et tahab saada treeneriks.

«Ainult ühe korra elus, Rootsi laagris oli nii raske trenn, et ma seda ka Väinole ütlesin,» ütleb Markus. Kui selle kohta Treimanilt küsida, teab ta kohe, millest jutt. «Nad pidid seitse minutit uisuasendis ringe kõndima. Viie minuti pealt hüüdis Mart Markus, et no kurat, ma ei jõua! Aga kõik pingutasid lõpuni,» tõdeb Treiman.

Mart Markuse sõnul on tema treener teinud aastaid rasket tööd. «Väino ehitas vanasti jääd mitu tundi vooliku ja lapiga,» räägib Markus. Nüüd on Treimanil jää lihvimisel abiks traktor, kuid aluspõhi tuleb ikka ise voolikuga valada. Samuti on Eestis ikka veel puudu uisuhall.

Treiman tunnistab, et tippu jõudmiseks tuleb Eesti uisutajatel minna laia maailma. Eestit ei saa näiteks kuidagi võrrelda Hollandiga, kus ka Marten Liiv möödunud suvest saati treenib.

Treiman mäletab üht uisulaagrit Hollandis, mis toimus vahetult enne juunioride MMi. Eesti uisuliit küsis, kas keegi eestlastest saab ka võistelda. «Öeldi, et te pole piisavalt head. Adavere parimal poisil oli 3000 meetri sõidus normatiivist minut puudu, see on uisutamises terve igavik,» jutustab Treiman. Laagris said eestlased nädala heal jääl harjutada ja viimasel päeval peeti võistlus, kus sama poiss parandas oma aega 55 sekundi võrra.

«Asja mõte on selles, et kuidas saab täita normatiivi keegi, kellele ei anta võimalust ega arvestata, et tema kodumaal puuduvad head uisutamise tingimused,» selgitab Treiman.

Tallinnas treenib praegu ligi kakssada uisutajat, sealhulgas Mart Markuse nelja-aastane tütar. Kümne aasta pärast loodab Mart Markus, et kiiruisutamisest on kujunenud Eesti rahvusspordiala. «Ma usun, et meil on tulemuste poolest šanss olla maailmas tugev koondis,» ütleb Markus.

Kui kaua aga Väino Treiman Adaveres veel uisutamist eest vedada jaksab? Selle küsimuse peale vaatab ta taevasse ja vangutab pead. «Mantlipärijaid on ikka, aga kas ka sellist, kes tuleks siia Adaverre, seda ma ei tea.»