SUUR INTERVJUU ⟩ Eesti kunsti minevik on mitmekesine ja põimitud

Kuidas erineb uus püsiekspositsioon varasemast? Mis on teisiti, mis on paremini?

Linda Kaljundi: Varasem, Tiina Abeli kureeritud püsinäitus oli organiseeritud stiililooliselt – see vaatas eesti kunsti arengut Põhjasõjast kuni Teise maailmasõjani. Kuna kunstiajaloo selline käsitlus oli eelmisel püsinäitusel läbi mängitud, oli meil selle võrra rohkem vabadust ja võimalust otsida teist perspektiivi ning meid huvitas ennekõike kunsti ja ühiskonna suhe. See, kuidas kunst peegeldab võimusuhteid, aga ka kultuuriliste identiteetide kirevust.

Kadi Polli: Me oleme teadlikult püüdnud erinevaid kogukondi esile tuua, eriti eesti kunsti baltisaksa tausta. Esimeses saalis, mille pealkiri ongi «Põimitud maailmad», tuleb selgelt välja baltisaksa, vene ja eesti seos. Püsiekspositsioonis on muidugi väga raske mingeid asju katsetada või mingite asjadega väga detailseks minna, sest ajavahemik on ju pikk ja see peab ennekõike olema ikkagi ülevaatenäitus.

Kindlasti oleme teadvustanud hästi teravalt seda, kuidas kunstikaanon on seotud võimude ja ideoloogiatega ja püüdnud seda ka nihestada.

Kuraator Linda Kaljundi

Aga siiski on oluline näha pildivõrdlusega seda, et baltisaksa kunst ei katkenud Eesti Vabariigi sünniga, vaid tegelikult esines ka baltisaksa kunstnikke eesti kunstnikega koos või nende kõrval. Tuua korraks ka hilisemad baltlased mängu. Nii et loodetavasti pakub see püsiekspositsioon uusi ja huvitavaid võrdlusi. Näituse kujundus ei ole teadlikult nii kumulikult modernne kui eelmise ekspositsiooni puhul, küll aga muudab see oma meeleolu selle järgi, kus perioodis liigume.

Mis alustel see püsiekspositsioon kokku pandi, kuidas see on liigendatud?

Kaljundi: Kuna näitus katab üsna pikka perioodi ja paratamatult peab andma ka ülevaate siinse kunsti arengust, jookseb see ühtepidi ikkagi kronoloogiliselt. Aga oleme iga perioodi kunsti puhul välja valgustanud ise teemasid.

Varasema kunsti puhul oleme kilbile tõstnud baltisaksa kultuurile ja kunstile iseloomulikke nähtusi, näiteks kunsti ja teaduse põiminguid. 19. sajandi kunsti oleme paljuski käsitlenud just baltisaksa, vene ja ka eesti kunstnike vastastikmõjude raames, mille üks näide on huvi rahvakultuuri ja rahvarõivaste vastu. Oleme vaadanud kunsti rolli ka eestlaste rahvusriigi ja rahvusliku identiteedi otsimisel ja määratlemisel, aga samuti seda, kuidas rahvusühtsuse otsing ja rõhutamine muutub näiteks vaikival ajastul.

20- ja 30ndate kunsti puhul on meid huvitanud kunstnike reaktsioon moodsale maailmale: kuidas kunstis mõeldakse moodsa inimese ja elu üle. Näituse lõpetame Teise maailmasõja aegse kunstiga, kus eri okupatsioonivõimude all on loodud visuaalkultuuri üsna intensiivselt.

Polli: Peale kronoloogilise liini on uuel püsiekspositsioonil ka tubadeülesed teemad ja jooksvad rõhuasetused – «põimitud maailmad» või erinevad identiteedid. Meil on maastike teema, mis ühendab püsiekspositsiooni ruume ja viib ühest näituse osast teise. Ja kindlasti ka naiskunstnike teema, mis jookseb läbi terve näituse.

Kui suure osa muuseumi kogust see ekspositsioon moodustab?

Polli: Väga väikese. Praegu just lugesime, et meil läheb välja umbes 300 maali, mida ei ole eriti vähem või rohkem kui eelmises ekspositsioonis. Aga seevastu graafikat ja joonistusi läheb umbes 400 teost. Enne oli kümme.

Uue püsinäituse puhul on tõstetud eraldi esile naiskunstnikke. Kuidas on selles osas käsitlus varasemaga võrreldes muutunud?

Polli: Selles osas ei saa Kumu au üksinda endale võtta, Eestis on paljud kunstiinstitutsioonid ja mälu- või kultuuriasutused sellega viimaks tegelenud, aga Kumu väga intensiivselt. Kui tegime «Eneseloome» näitust Ateneumiga, oli see väga aktuaalne teema – eesti naiskunstnikud olid kaardistamata ja tuli selline just naistele keskendunud pika perioodi näitus teha.

Selle püsinäitusega olime mõlemad ühel nõul, et me ei pakenda naisi eraldi tuppa – et nad ei ole mingisugune omaette fenomen, mis kogutakse kokku, vaid et naiskunstnikke on esil, aga mitut moodi. On esil naiste töid, meeste kujutatud naiskunstnikke ja on naisi kujutamas ennast… Naiste autoportreed on väga huvitavad ja neid on suht­arvuna palju rohkem kui meeste autoportreid – sealt tuleb väga ilusti välja, et naislooja enesekuvand on midagi, millega on ühiskondlikke raskusi veel 20ndates ja 30ndates.

Olime ühel nõul, et naiskunstnikke on esil mitut moodi. On esil naiste töid, meeste kujutatud naiskunstnikke ja on naisi kujutamas ennast…

Kuraator Kadi Polli

Naiskunstnikud pidid sageli oma ameti usaldusväärsuse tõestuseks kujutama ennast demonstratiivselt mehelikult. Ülevaade on põhjalik, meil on siin palju väga häid ja huvitavaid töid, harrastuse korras joonistanud baltisaksa naistest kuni eesti kunsti naisteni, keda Pallases oli päris palju, aga keda püünele jõudis…

Kaljundi : …väga-väga vähe. On olnud väga huvitav, aga ka väga rusuv tajuda 20ndate ja 30ndate eesti ühiskonna kultuuriruumi mehekesksust ja maskuliinsust, sest sageli räägitakse globaalsemas vaates sellest ajajärgust kui naiste emantsipeerumise ajast. Ja kindlasti tekkis Eestis naistel poliitilisi vabadusi varasemast palju rohkem, aga samas unustatakse ära, kui majanduslikult sõltuvad olid naised sõdadevahelises vabariigis ja kuivõrd raske neil oli kultuurialadel läbi lüüa ning kui masendavalt vähe oli professionaalselt tegutsevaid naiskunstnikke. Ma arvan, et see on teema, millest võiks rohkem rääkida ja ka küsida, kas on sellel mingeid järelmeid tänases päevas.

Katkestused ja üleminekud: millised ajaloolised pinged avalduvad kõige tugevamini eri ajastutest pärinevates teostes?

Polli: See, et tahame kunsti siduda ühiskonnaga, ei tähenda, et me otsiks pilte, mis kujutavad olulisi ajaloosündmusi. Siis me oleks täiesti lootusetus situatsioonis, sest kohalikus kunstis – eriti baltisaksa, aga ka eesti omas – on ajaloomaal väga kesine žanr. Baltisaksa kunstis seda peaaegu ei ole, seal on valdavad portreed ja maastikud.

Mingid teemad tulevad väga hästi esile – näiteks naiste emantsipatsioon –, aga mõned jällegi vähem. Näiteks olime ise ka üllatunud, et kui tahtsime näidata eesti kunsti kõige moodsamat poolt, et kuidas 20ndate alguses asjad olid – kõik need uued suunad, Pariisis õpitu ja nähtu… Seal on meil küll Ado Vabbe ja mõni varalahkunud kunstnik, aga pigem on see kõik paberi ja joonistuste materjal: sealt ei sündinud kuigipalju kandvaid õlimaale, mille kaudu avangardi näidata.

Mis oli uue püsiekspositsiooni kokkupanekul kõige raskem?

Polli: Kõige raskem? Meil on olnud uskumatult huvitav seda koos teha. Nii kunsti kui ka akadeemilise poole pealt oli meil omavahel väga hea klapp. Aga alati tuleb mingeid valikuid teha ja mõnikord oli see üsna raske, sest see näitus on eesti kunstiajaloo kirjutamine: mis sinna sisse siis läheb? Meil on tuhat ruutmeetrit ja teatud arv töid, seega peame valima.

Sul on ühelt poolt vaja mahutada ära eesti kunstiajaloos kandvad tööd, mida publik ootab, aga samas tahaks tuua ka töid, mis on tänapäevases ühiskonnas huvitavad ja olulised.

Iga ekspositsioon peegeldab, aga mingis mõttes ka loob ise kaanonit… Kaanonid uuenevad ja võimunarratiivid muutuvad aja jooksul. Kas ja kuidas erineb selle näituse esitatud kaanon varasemast?

Kaljundi: Püsinäitus on kõige jõulisem, aga kõige keerulisem viis, kuidas kaanonit muuta. Nagu Kadi ütles, on mingid tööd, mida ei saa välja jätta, kuna need on hariduse mõttes olulised. Aga kindlasti oleme teadvustanud hästi teravalt seda, kuidas kunstikaanon on seotud võimude ja ideoloogiatega ja püüdnud seda ka nihestada. Näiteks seesama naiskunstnike sissetoomine on üks viis, kuidas seda teha.

Oleme püüdnud näidata, kuidas kanoonilised tööd või koolkonnad on seotud võimuga. Ma arvan, et vaikiva ajastu saalis tuleb väga hästi välja, kuidas impressionismi ja realismi tagasitulek on seotud võimule meelepärase või mitte ebamugava kunsti soosimisega… Niimoodi saab seda kindlasti ka nihestada. Aga ma arvan, et projektiruumide ja kaasaegsete kunstnike sekkumised on veel tõhusam viis kui mahedam ümbermõtestamine. Siin on väga oluline ka visuaalkultuuri sissetoomine. Et näitusekülastaja tajuks kunstinäitust või kunsti natuke laiemalt: võib-olla õlimaalid ei teinudki nii palju ühiskonnas muutusi kaasa, aga samas näiteks kunstnikud kujundasid meie rahatähti, kujundasid 30ndatel meie reklaame… See, kuidas kunst ja ühiskond põimusid, tuleb tihtipeale visuaalkultuuris palju rohkem esile.

Millal juhtus, et eestlased harjusid maalikunsti vaatama? Kuidas sai kunst neile igapäevaseks?

Kaljundi: Siin on kaks asja. Üks on tõesti see, et kunstinäitus oli suhteliselt harjumatu asi – kui Kristjan Raud, Ants Laikmaa ja teised hakkasid seda propageerima, siis on ka väga halvakspanevalt kirjutatud, kuidas eestlased ei mõista kunstisaalis käituda ja kunsti vaadata ja nii edasi.

Aga ei maksa ära unustada, kui visuaalne tolleaegsete inimeste maailm oli. 19. sajandi teisel poolel ei levinud mitte ainult kirjaoskus, vaid koos raamatute, ajalehtede ja ajakirjadega ka pildid – nende produtseerimine muutus toona järjest odavamaks, järjest levinumaks. Pildil infoallikana oli tollal hästi oluline roll ja varane pildikultuur on jäetud paljuski uurimata. See on läbikirjutamata ajalugu.

Kas see on mingil määral ka (mälu)poliitiline näitus?

Kaljundi: Ühelt poolt ühendab identiteedimaastiku sein näituseruume. Maastiku, pärandi ja mälu seos on siin hästi oluline. See, kuidas kunst ja visuaalkultuur laiemalt on kujundanud seda, mida me siinses keskkonnas, ruumis, maastikus, pärandis üldse oluliseks peame. Ja siin on ka hästi palju järjepidevust: tihti pärinevad teemad, motiivid või vaatamise viisid, mida peetakse eestlastele ainuomaseks, tegelikult baltisaksa kultuurist – näiteks see, kuidas hinnatakse metsa või rändrahne. Seega võtame ajaloomälu siin näitusel natuke laiemalt kui ainult seda, milliseid ajaloosündmusi siin esile tõstame. Kui juba tahta kunsti ja ühiskonna seoseid, siis põimub see paratamatult ajaloomäluga.

Polli: Oleme püüdnud teha nii, et kui tuled näitusele, saad kohe sissejuhatusena infot siinsest ajaloost, geograafilisest eripärast ja sedakaudu ka kunsti teemadest ja probleemidest.

Alguses anname seda teada suure videoinstallatsiooni kaudu ja pärast on tööde juures laiendatud tekstid. Seletavat tekstimaterjali on palju rohkem kui eelmisel püsinäitusel.

Mida me mineviku kunstist enda kohta teada saame?

Kaljundi: Tahaks loota, et siinse mineviku mitmekesisust, põimitust.